Kell oli 15.30 ja iga minu rakk karjus vaikuse ja rahu järele. Olin planeerinud tunnise pausi raamatupidajaga kohtumiseks, mille röövisid lõputult sisselõikavad telefonikõned ja ekraani taga küürutamine... Eile käis poes inglise keelt kõnelev põnev tüüp, kes küsimusele "Where are You from" vastas Abraham:"I dont know, I live with the tribes in Amazon, Brazil... actually I was born in Spain but does not matter". Siin Vanalinna poekeses käib muuseas palju ägedaid ja kummalisi tegelasi, mis on üks poekese parimaid omadusi. Ka Abraham ei jätnud ükskõikseks. Milleks kogu see mõttetu intensiivsus? Alati millestki puudu, aeg-raha-aeg-raha...rahu?! Peale näruse ettevõtluse ei hoia siin Eestis miski. Kui müün ettevõtted, on võlad tasa ja vähemalt kümme edasi-tagasi Brasiilia piletit. Kuigi olen kuulnud ka, et vihmametsas on kaks kõige õnnelikumat päeva - esimene ja viimane. Siiski hakkan võimalusel portugali või hispaania keelt õppima:)
Peale kella seitset hakkab kõik rahunema, saab keskenduda ka. Umbes tund-kaks on päeva jooksul seda aega, kus saab midagi muuta selles ületöötamise kiirrongis... õhtune koosolek venis ikka 11-ni. Peamine on seejuures jääda positiivseks, sest haletsemine on hullemaid pidureid - aga hiilib märkamatult ligi, kui tahame endale kaasa tunda. Laupäeval on tulemas esimene Stayyoungi koolitus, kus räägin tooršokolaadist ja natuke smuutist ka. Seda päeva oleme paar aastat oodanud... siin läheb nüüd asi ka rahvusvaheliseks.
Peale näruse ettevõtluse ... :D :D :D naeran kõvasti
VastaKustutaKoolitusel osaleks isegi :)
VastaKustuta