Jõulu-deemon

Võiks rääkida hommikul õnnestunud lasteetendusest
või tänasest talisuplusest jahutava tuule käes...
aga ei.
Jõulumeeleolus Vanalinn. Ökopood on veel lahti ja Enya paitab kõrvu.
Järsku näen, kuidas tüüp varastab akna taga välja pandud kaupa.
Kui otsa vaatan, irvitab ja jookseb eemale.
Põrguvärav minu sees avanes ja jooksin õue.
Tüüp viskab raputamise peale batoonid tänavale ja saab hüvastijätuks hoobi.
Tundus, et olin liiga leebe. Jooksin talle veelkord järgi ja töötlesin teda uuesti.
Jalaga lõin laiali korjatud pudelid.
Tagasi minnes tuleb meelde, et see polnud tal esimene kord super-batoonidega tutvust teha.
Kolmas kord tagasi...
Hoolimata mööda kõndivast perekonnast ja muust, tagusin narkarit ja sõimasin vene keeles.
Deemonid pidutsesid ja rüüpasid kosutavat adrenaliini. Olin täiesti pöördes.
Tuima rahuga pöördusin tagasi nagu õige mees. Uksel mängis Enya.
Imelikul kombel hakkas mul korraks kahju olendist, kes oli lõplikult elule alla andnud.
Osake kõiksusest on temagi. Aga mis teha sellises olukorras?
Palusin andeks, mitte narkarilt vaid universumilt endalt. Või hoopis endalt?
Nii see lugu lõppes.
Soovin teilegi tutvumist oma tumedama poolega! See on puhastav.
Olgu kõik olendid rahuarmastavad
Olgu kõik olendid õndsuses
Olgu kõik saabuvad pidusöögid vägivallatud, vere valamiseta, vegan-vorstikestega:)
Aamen