Vastu tuult

Kolm aastat olen pidanud Lastemaailma kõrval Vanalinna Ökopoodi.
See on olnud omamoodi kaitsekilbiks välismaailma eest.
Sel ajal kui kaotasin laenatud rahaga varanduse, aitas poes toimetamine roosasid prille ees hoida.
Hommikuti kordasin "I am strong, I am rich, I feel good, I am alive"
Õhtuti ja vahel ka öösiti nokitsesin retseptide kallal, mida praegu müüakse enamasti väljapoole Eestit.
Leiutasin kiirmeetodi "valmista ise tooršokolaad" ja tegin sellele patendi.
Sa võid ju olla geenius, aga see ei tähenda, et rahvas udupeenetele niššitoodetele kohe tormi jookseb.
Poes on mõnikord sama rahulik olla nagu raamatukogus.
Võimalik, et ma pole ka hea turundaja, aga -
Täna 28.11 sai viimistletud mooruspuu marja šokolaaditahvel, millest kujuneb kindel hitt!
Kui toitud parimal viisil, muutuvad maitsemeeled tundlikumaks ja suudad luua teistele maitseelamusi.
Oluline põhjus, miks elan omamoodi kookonis ongi toit:
 - kui valid aastaringselt toortoidu ja superfoodid, ei leidu meie väikeses Eestis vastavat kohta, kus söömas käia. Või siis on valik väga piiratud ja hinnad oluliselt kallimad.
Uhkes üksinduses olen kergelt a-sotsiaal ka, kuna söömine on kohati väga sotsiaalne tegevus.
Vegan on juba levinud moesõna, kuid aastaringselt toortoidul olla kõlab siin planeedil liiga kosmiliselt. Kui kompromisse ei tee, siis kaduvväikese vähemuse esindajana pead olema tugev,
sest tuul on alati vastu.  Reisides teen kõik toidud kaasa ja nosin autos omaette.
Siinkohal panen paar linki inimestest, kes sarnaselt toituvad ja on omamoodi kaubamärgid:
https://www.youtube.com/watch?v=hqcNKSswiNY&t=755s
https://www.youtube.com/watch?v=-oHdWZZIFHM
Paarikümne aasta eest teatasin vanematele, et liha ja kala enam ei söö. Sel ajal oli "vegan" peaaegu, et võõrsõna. Arstiks õppiv vend oli ka juba saanud toitumisalast ajupesu ja mind oli teavitatud suurtest ohtudest. Alates juuste ja hammaste väljakukkumisest kuni aneemiani välja. Möödunud on 22 aastat...
Korra elus käisin koos vennaga doonoriks, kusjuures minu hemoglobiini tase oli kõrgem.
Siiski - paar libastumist oli alguses, sest "hakka inimeseks" käis piisavalt ajudele ja laevas töötades peatusin korraks vääriskaladel. Sain joone peale tagasi, kui kohtusin arsti ja meditatsiooniõpetaja Raimond Lihtmaaga. Suht muljetavaldav oli ka näha, milliste raskustega 70-aastane mees trenni teeb.
Jään talle tublisti alla.
Veganeid hirmutatakse B12 vitamiini puudusega, mis võib ju olla tõsi kui ei toitu teadlikult, aga mul on koguaeg pidu...  Seitse viimast aastat toortoidul olles, tundub et superfoodidega liialdades saan toitaineid rohkemgi kui tarvis.