te olete "Horre Saluste"

Poolteist kuud liuglesin märkamatult mööda teid sõbra juhilubadega....
iga päev mõnisada kilomeetrit häid tegusid:)
Veel 17 päeva jäänud, sõitsin päikseloojangul Tallinnasse.
Lubadeta liigeldes on liiklusreeglid sinu "teine mina".
Natuke olen juba harjunud.
Täna ilmus suvalisest kohast politsei škoda ja jäin liiga kauaks nende silme alla vagatsema.
Hoolimata minu madalast profiilist anti peatumismärguanne.
Andsin süüdimatult sõbra load ja sain konkreetse vastuse -
"need ei ole teie omad, te olete Horre Saluste"
Kuna me pole päris kaks tilka vett, siis näitlesin ainult jaoskonnani.
Suutsin enam-vähem viisakas olla ja emotsioone vaos hoida.
Meenusid kangelaslikud põgenemised, ja minu lindprii enesehinnang viskles valust.
Raskendavate asjaolude tõttu ootab nüüd terve nädal lehtede riisumist või lume rookimist.
Seda ainult juhul, kui 1000-se karistuse puhul täiturid lootuse kaotavad ja kurjaks saavad.
Kunagi tahtsin saada A-sotsiaaliks, kes ei pea riigi ees vastutama...
Ilmselt oli jõuline taotlus sest:
- isiklik pangakonto on arestitud juba 9 aastat
- puudub ametlik töökoht
- Kuna töötan 7 päeva nädalas ja kaua, siis ei saa ma osa võtta sotsiaalsest vabaaja veetmisest
Täna jäi näiteks külastamata Martin Saare näituse avamine.
Ja ei tahagi ju sõpru pikalt näha, sest aega ei ole...
Ärkamine, trenn, töö, uni; ärkamine ...
1 aasta, 2, 3, 4 ... 5, 4, 3, 2, 1...  aega ei ole, on igavik:)
A-sotsiaalse taustaga lindprii olend, töönarkomaan, ärimees,
suhtleb maailmaga peamiselt läbi selle blogi.
Miks ma selle üldse kirjutasin?
Ilmselt on kusagil peidus mingi vabaduse igatsus, valu.
Kes on see väike laps, kes mässab?

PS. Inglismaal viidi läbi katse, kus üliõpilased mängisid vanglat - ühed olid vangid ja teised valvurid.
Kolmandal päeval lõpetati katse, sest rollid muutusid liiga tõeliseks.
Kas meie reaalsus on ikka see, milleks seda peame?

1.jaanuar

Ärkasin Kiievi kesklinna väikeses 6-euroses toakeses.
Ka kõige kallimas Ukraina linnas saab eestlane ennast kuningana tunda.
Valmistusin tegusaks päevaks...
Internetist leidsin Joga23 graafiku, mis andis lootust:
Andrei Siderski poolt loodud joogastiil ja kool said alguse just Kiievist.
Ulmeline jooga võimsate harjutuste ja meditatsioonidega - aga, leidsime eest tühja maja.
Olin millestki valesti aru saanud.
Varuvariandina helistasime läbi spordiklubid - ka suured klubid olid suletud.
Helistasin Ruslanile ja kurtsin raske elu üle...
"Sa vaata peeglisse Horre ja küsi: kui palju on minusuguseid?!"
Peeglisse vaatamata oli siililegi selge, et peale minu enda keegi vastu tuult ei rühi.
Plaan C viis meid hoopis Kievo-Petšerskaja Lavra-sse, kirikute maailma.

1.jaanuar, kus maailmas miskit ei toimu, sõitsime Harkovisse.
Linna sisenedes tundsin imelikul kombel, kuidas näiliselt võõras linn kutsub rohkem, kui kodu.
Meid ootas luksuslik 4-eurone hostel ja sõber Saša toortoidu restoran.
Restorani menüüs olid AINULT toortoidud - pizzad, supid, salatid, suupisted, magustoidud...
ja nüüd ka minu šokolaad:)
Siin sain aru, et ma pole ainus kretiin, kes liigub vastu tuult ja on teisigi hingesugulasi.
Sõber jahimees ja karnivoor ei rääkinud enam liharoogadest:
"Üks kahest, kas mina tulen siia elama või Saša restoran tuleb Tallinnasse!"
Talvest hoolimata puhusid meie sudametes kevadtuuled.
Esialgu tõin Tallinnasse ainult Saša toorleivakesed.
Kesklinna pargis suplesime allikavees koos teiste talisuplejatega.
Harkovi kodune õhkkond ja lahke hingega ukrainlased on jätnud südamesse kustumatu jälje.
Mulle tundub, et tulin Tallinnasse tööle, et siis jälle koju tagasi minna:)

Kiievi kaunitarid

Kiievi kesklinn, Kreschatik peatanav.

Meid ootab eriline kohtumine, kus valisin kõrvalosa.

Sõidan sõbraga liftis üles ja ta vaatab kõrgusse:

„Miks on mind õnnistatud jätkuvalt kasiinode ja prostituutidega”

Kuuendal korrusel avaneb lukskorteri uks ja meid võtab vastu sigareti lõhn

koos olenditega, kelle jaoks parim väljakutse on töötada just siin.

„Horre, mis sa jamad, tee tüdrukud õnnelikuks! Mida sa ootad, rahast on kahju või?

Tüdrukud olid vägagi komplimentide väärilised, aga küsisin hoopis nende vanuse kohta.

19 oli noorim.

„A tebe skolko let?” 39 vastasin oma õige numbri.

Minu varvikud said komplimente nagu vanuski…

Ei saa ütelda, et selles ruumis kiusatusi poleks olnud.

Astusin trepist alla.

Kui oleks järgi andnud, siis neid ridu ei kirjutaks praegu:)