1.jaanuar

Ärkasin Kiievi kesklinna väikeses 6-euroses toakeses.
Ka kõige kallimas Ukraina linnas saab eestlane ennast kuningana tunda.
Valmistusin tegusaks päevaks...
Internetist leidsin Joga23 graafiku, mis andis lootust:
Andrei Siderski poolt loodud joogastiil ja kool said alguse just Kiievist.
Ulmeline jooga võimsate harjutuste ja meditatsioonidega - aga, leidsime eest tühja maja.
Olin millestki valesti aru saanud.
Varuvariandina helistasime läbi spordiklubid - ka suured klubid olid suletud.
Helistasin Ruslanile ja kurtsin raske elu üle...
"Sa vaata peeglisse Horre ja küsi: kui palju on minusuguseid?!"
Peeglisse vaatamata oli siililegi selge, et peale minu enda keegi vastu tuult ei rühi.
Plaan C viis meid hoopis Kievo-Petšerskaja Lavra-sse, kirikute maailma.

1.jaanuar, kus maailmas miskit ei toimu, sõitsime Harkovisse.
Linna sisenedes tundsin imelikul kombel, kuidas näiliselt võõras linn kutsub rohkem, kui kodu.
Meid ootas luksuslik 4-eurone hostel ja sõber Saša toortoidu restoran.
Restorani menüüs olid AINULT toortoidud - pizzad, supid, salatid, suupisted, magustoidud...
ja nüüd ka minu šokolaad:)
Siin sain aru, et ma pole ainus kretiin, kes liigub vastu tuult ja on teisigi hingesugulasi.
Sõber jahimees ja karnivoor ei rääkinud enam liharoogadest:
"Üks kahest, kas mina tulen siia elama või Saša restoran tuleb Tallinnasse!"
Talvest hoolimata puhusid meie sudametes kevadtuuled.
Esialgu tõin Tallinnasse ainult Saša toorleivakesed.
Kesklinna pargis suplesime allikavees koos teiste talisuplejatega.
Harkovi kodune õhkkond ja lahke hingega ukrainlased on jätnud südamesse kustumatu jälje.
Mulle tundub, et tulin Tallinnasse tööle, et siis jälle koju tagasi minna:)