iga päev mõnisada kilomeetrit häid tegusid:)
Veel 17 päeva jäänud, sõitsin päikseloojangul Tallinnasse.
Lubadeta liigeldes on liiklusreeglid sinu "teine mina".
Natuke olen juba harjunud.
Täna ilmus suvalisest kohast politsei škoda ja jäin liiga kauaks nende silme alla vagatsema.
Hoolimata minu madalast profiilist anti peatumismärguanne.
Andsin süüdimatult sõbra load ja sain konkreetse vastuse -
"need ei ole teie omad, te olete Horre Saluste"
Kuna me pole päris kaks tilka vett, siis näitlesin ainult jaoskonnani.
Suutsin enam-vähem viisakas olla ja emotsioone vaos hoida.
Meenusid kangelaslikud põgenemised, ja minu lindprii enesehinnang viskles valust.
Raskendavate asjaolude tõttu ootab nüüd terve nädal lehtede riisumist või lume rookimist.
Seda ainult juhul, kui 1000-se karistuse puhul täiturid lootuse kaotavad ja kurjaks saavad.
Kunagi tahtsin saada A-sotsiaaliks, kes ei pea riigi ees vastutama...
Ilmselt oli jõuline taotlus sest:
- isiklik pangakonto on arestitud juba 9 aastat
- puudub ametlik töökoht
- Kuna töötan 7 päeva nädalas ja kaua, siis ei saa ma osa võtta sotsiaalsest vabaaja veetmisest
Täna jäi näiteks külastamata Martin Saare näituse avamine.
Ja ei tahagi ju sõpru pikalt näha, sest aega ei ole...
Ärkamine, trenn, töö, uni; ärkamine ...
1 aasta, 2, 3, 4 ... 5, 4, 3, 2, 1... aega ei ole, on igavik:)
A-sotsiaalse taustaga lindprii olend, töönarkomaan, ärimees,
suhtleb maailmaga peamiselt läbi selle blogi.
Miks ma selle üldse kirjutasin?
Ilmselt on kusagil peidus mingi vabaduse igatsus, valu.
Kes on see väike laps, kes mässab?
PS. Inglismaal viidi läbi katse, kus üliõpilased mängisid vanglat - ühed olid vangid ja teised valvurid.
Kolmandal päeval lõpetati katse, sest rollid muutusid liiga tõeliseks.
Kas meie reaalsus on ikka see, milleks seda peame?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar