te olete "Horre Saluste"

Poolteist kuud liuglesin märkamatult mööda teid sõbra juhilubadega....
iga päev mõnisada kilomeetrit häid tegusid:)
Veel 17 päeva jäänud, sõitsin päikseloojangul Tallinnasse.
Lubadeta liigeldes on liiklusreeglid sinu "teine mina".
Natuke olen juba harjunud.
Täna ilmus suvalisest kohast politsei škoda ja jäin liiga kauaks nende silme alla vagatsema.
Hoolimata minu madalast profiilist anti peatumismärguanne.
Andsin süüdimatult sõbra load ja sain konkreetse vastuse -
"need ei ole teie omad, te olete Horre Saluste"
Kuna me pole päris kaks tilka vett, siis näitlesin ainult jaoskonnani.
Suutsin enam-vähem viisakas olla ja emotsioone vaos hoida.
Meenusid kangelaslikud põgenemised, ja minu lindprii enesehinnang viskles valust.
Raskendavate asjaolude tõttu ootab nüüd terve nädal lehtede riisumist või lume rookimist.
Seda ainult juhul, kui 1000-se karistuse puhul täiturid lootuse kaotavad ja kurjaks saavad.
Kunagi tahtsin saada A-sotsiaaliks, kes ei pea riigi ees vastutama...
Ilmselt oli jõuline taotlus sest:
- isiklik pangakonto on arestitud juba 9 aastat
- puudub ametlik töökoht
- Kuna töötan 7 päeva nädalas ja kaua, siis ei saa ma osa võtta sotsiaalsest vabaaja veetmisest
Täna jäi näiteks külastamata Martin Saare näituse avamine.
Ja ei tahagi ju sõpru pikalt näha, sest aega ei ole...
Ärkamine, trenn, töö, uni; ärkamine ...
1 aasta, 2, 3, 4 ... 5, 4, 3, 2, 1...  aega ei ole, on igavik:)
A-sotsiaalse taustaga lindprii olend, töönarkomaan, ärimees,
suhtleb maailmaga peamiselt läbi selle blogi.
Miks ma selle üldse kirjutasin?
Ilmselt on kusagil peidus mingi vabaduse igatsus, valu.
Kes on see väike laps, kes mässab?

PS. Inglismaal viidi läbi katse, kus üliõpilased mängisid vanglat - ühed olid vangid ja teised valvurid.
Kolmandal päeval lõpetati katse, sest rollid muutusid liiga tõeliseks.
Kas meie reaalsus on ikka see, milleks seda peame?

1.jaanuar

Ärkasin Kiievi kesklinna väikeses 6-euroses toakeses.
Ka kõige kallimas Ukraina linnas saab eestlane ennast kuningana tunda.
Valmistusin tegusaks päevaks...
Internetist leidsin Joga23 graafiku, mis andis lootust:
Andrei Siderski poolt loodud joogastiil ja kool said alguse just Kiievist.
Ulmeline jooga võimsate harjutuste ja meditatsioonidega - aga, leidsime eest tühja maja.
Olin millestki valesti aru saanud.
Varuvariandina helistasime läbi spordiklubid - ka suured klubid olid suletud.
Helistasin Ruslanile ja kurtsin raske elu üle...
"Sa vaata peeglisse Horre ja küsi: kui palju on minusuguseid?!"
Peeglisse vaatamata oli siililegi selge, et peale minu enda keegi vastu tuult ei rühi.
Plaan C viis meid hoopis Kievo-Petšerskaja Lavra-sse, kirikute maailma.

1.jaanuar, kus maailmas miskit ei toimu, sõitsime Harkovisse.
Linna sisenedes tundsin imelikul kombel, kuidas näiliselt võõras linn kutsub rohkem, kui kodu.
Meid ootas luksuslik 4-eurone hostel ja sõber Saša toortoidu restoran.
Restorani menüüs olid AINULT toortoidud - pizzad, supid, salatid, suupisted, magustoidud...
ja nüüd ka minu šokolaad:)
Siin sain aru, et ma pole ainus kretiin, kes liigub vastu tuult ja on teisigi hingesugulasi.
Sõber jahimees ja karnivoor ei rääkinud enam liharoogadest:
"Üks kahest, kas mina tulen siia elama või Saša restoran tuleb Tallinnasse!"
Talvest hoolimata puhusid meie sudametes kevadtuuled.
Esialgu tõin Tallinnasse ainult Saša toorleivakesed.
Kesklinna pargis suplesime allikavees koos teiste talisuplejatega.
Harkovi kodune õhkkond ja lahke hingega ukrainlased on jätnud südamesse kustumatu jälje.
Mulle tundub, et tulin Tallinnasse tööle, et siis jälle koju tagasi minna:)

Kiievi kaunitarid

Kiievi kesklinn, Kreschatik peatanav.

Meid ootab eriline kohtumine, kus valisin kõrvalosa.

Sõidan sõbraga liftis üles ja ta vaatab kõrgusse:

„Miks on mind õnnistatud jätkuvalt kasiinode ja prostituutidega”

Kuuendal korrusel avaneb lukskorteri uks ja meid võtab vastu sigareti lõhn

koos olenditega, kelle jaoks parim väljakutse on töötada just siin.

„Horre, mis sa jamad, tee tüdrukud õnnelikuks! Mida sa ootad, rahast on kahju või?

Tüdrukud olid vägagi komplimentide väärilised, aga küsisin hoopis nende vanuse kohta.

19 oli noorim.

„A tebe skolko let?” 39 vastasin oma õige numbri.

Minu varvikud said komplimente nagu vanuski…

Ei saa ütelda, et selles ruumis kiusatusi poleks olnud.

Astusin trepist alla.

Kui oleks järgi andnud, siis neid ridu ei kirjutaks praegu:)

Õiglusabi teenus

Tagasi argipäevauudiste juurde - Aasta 2008. Majanduskriis.
Numbrid jätkuvalt liikusid ja puudu oli 100000 väärtusega dokument.
"Äripartner" vältis kokkusaamist ja varsti ei võtnud ka kõnesid vastu.
Hakkasin vaikselt muretsema. Mis siis teha? Kelle poole pöörduda?
Kui muu ei aita, siis - Õiglusabi organid!
Kas pole meil imeline keel, kaks sõna: õiglus ja õigus omavad väga väikest ühisosa?
Nagu üksindus ja üksildus. Üksinduses on täius, üksilduses puuduolemise tunne.
Õigluses on õilsust, õiguses võib olla allasurutus ja võitja võimutsemine...
Kuulsin üht lugu, kuidas peakohtunik pidi seaduse järgi otsustama ühtepidi,
kuigi kõik õigluse märgid rääkisid vastu. Ja kohtusaalis valitseb õigus, mis muu.
Mees, kes mõisteti süüdi, puhkes kohtusaalis nutma.
Ilmselt nuttis ka kohtuniku südametunnistus, kui hingepisarad hiljem
muu tuimestava vedelikuga asendas.
Isegi, kui tundub, et on vaja mingit doosi ükskõik mida - kas see on kate millegi peitmiseks?
Noos kuraditele, kes eraldavad meid enda päris olemusest?
Kas on olemas kirurg, kes opereeriks välja kae, lubjase seina mõistuse ja südame vahelt?
Tagasi Õiglusabi doktori juurde - patsiendi mure ära kuulanud, vastas arst:
"Njet problem! Tšeres paru dnja rešenie budjet." (paari päevaga saab lahendatud)
Paari päeva pärast tuli "Äripartner", sõbralik ja naeratav.
Vabandades ja leebelt ulatas ta puuduoleva lehekese.
Võimalik, et arst peab mõnikord haiget tegema, et tervis tagasi tuleks.
Doktori peres sai ka jõulutaati mängitud ja peaaegu teismeline tütreke usub siiani jõuluvana.
Selline lugu siis alternatiivmeditsiini valdkonnast:)

PS. Kuigi antud valdkonnas on ka palju inetuid lugusid,
siis Sitsiiliast alanud liikumine oli algselt rahva omakaitse.

Jõulutaat on paljastatud

Jõuluvana marssis uksest sisse, kus mõni aasta juba käidud
ja tuttavad näodki ees.
Pole siis ime, et ka taadist mõni lugu potsatab:

Jõulumehe salahobi
pole viin ja pole tobi
Jõulumees on omamoodi
Jõulumees peab Ökopoodi

Jõulumees ka kaval mees,
oma saanil kruvib numbrid eest
Ja täpselt nii
ka taadi lilla regi
kord Mupole
räigelt tünksi tegi

Õpetlik osa (refrään):
Sest lapsed, kui te tahate
tasuta parkida
Tuleb autol number
maha kraapida!

Hilisem täiendus tulid juba taadi enda poolt  -
Jõulutaat nüüd supleb vees
maksuvaba tulu sees
Igast perest taat saab kaasa
rohkem kui saaks töötukassast

Tundub et sellest tuleb laul

Epiloog Politseiuudistele

Tartu Politseist tuleb teade, et nad soovivad mind homme näha.
Kuna mul pole nende jaoks aega ja lisaks vahemaale lahutab meid ka maailmavaade,
siis kokku me ei saa.

Kell on 9 hommikul. ARK avab uksed.
"Kuidas ma saaksin endale uued load, kui eelmised on kadunud?"
"Aga tehke internetis, saate 26 asemel 20 euroga!"
Meeldiv naisterahvas näitab, kuidas kõik on nii lihtne ja viie minutiga on protsess lõpetatud.
Samas väärteomenetlust ennast pole algatatud.
Polegi tähtis, kas load kadusid tänaval või mõnes politseiautos.
Postkastist leian varsti uued.

Rõõm ja tänutunne lihtsast asjast.
Tasakaalustatud emotsioonid hoiavad mind ja üle 20 kiirust ei ületa.
See on piir, mille pärast eriti ei vaevuta pabereid määrima.
PS. Respekt ja tänutunne on peamised emotsioonid, läbi mille on avaldunud korralik liikleja.

Jõulu-deemon

Võiks rääkida hommikul õnnestunud lasteetendusest
või tänasest talisuplusest jahutava tuule käes...
aga ei.
Jõulumeeleolus Vanalinn. Ökopood on veel lahti ja Enya paitab kõrvu.
Järsku näen, kuidas tüüp varastab akna taga välja pandud kaupa.
Kui otsa vaatan, irvitab ja jookseb eemale.
Põrguvärav minu sees avanes ja jooksin õue.
Tüüp viskab raputamise peale batoonid tänavale ja saab hüvastijätuks hoobi.
Tundus, et olin liiga leebe. Jooksin talle veelkord järgi ja töötlesin teda uuesti.
Jalaga lõin laiali korjatud pudelid.
Tagasi minnes tuleb meelde, et see polnud tal esimene kord super-batoonidega tutvust teha.
Kolmas kord tagasi...
Hoolimata mööda kõndivast perekonnast ja muust, tagusin narkarit ja sõimasin vene keeles.
Deemonid pidutsesid ja rüüpasid kosutavat adrenaliini. Olin täiesti pöördes.
Tuima rahuga pöördusin tagasi nagu õige mees. Uksel mängis Enya.
Imelikul kombel hakkas mul korraks kahju olendist, kes oli lõplikult elule alla andnud.
Osake kõiksusest on temagi. Aga mis teha sellises olukorras?
Palusin andeks, mitte narkarilt vaid universumilt endalt. Või hoopis endalt?
Nii see lugu lõppes.
Soovin teilegi tutvumist oma tumedama poolega! See on puhastav.
Olgu kõik olendid rahuarmastavad
Olgu kõik olendid õndsuses
Olgu kõik saabuvad pidusöögid vägivallatud, vere valamiseta, vegan-vorstikestega:)
Aamen