Vastu tuult

Kolm aastat olen pidanud Lastemaailma kõrval Vanalinna Ökopoodi.
See on olnud omamoodi kaitsekilbiks välismaailma eest.
Sel ajal kui kaotasin laenatud rahaga varanduse, aitas poes toimetamine roosasid prille ees hoida.
Hommikuti kordasin "I am strong, I am rich, I feel good, I am alive"
Õhtuti ja vahel ka öösiti nokitsesin retseptide kallal, mida praegu müüakse enamasti väljapoole Eestit.
Leiutasin kiirmeetodi "valmista ise tooršokolaad" ja tegin sellele patendi.
Sa võid ju olla geenius, aga see ei tähenda, et rahvas udupeenetele niššitoodetele kohe tormi jookseb.
Poes on mõnikord sama rahulik olla nagu raamatukogus.
Võimalik, et ma pole ka hea turundaja, aga -
Täna 28.11 sai viimistletud mooruspuu marja šokolaaditahvel, millest kujuneb kindel hitt!
Kui toitud parimal viisil, muutuvad maitsemeeled tundlikumaks ja suudad luua teistele maitseelamusi.
Oluline põhjus, miks elan omamoodi kookonis ongi toit:
 - kui valid aastaringselt toortoidu ja superfoodid, ei leidu meie väikeses Eestis vastavat kohta, kus söömas käia. Või siis on valik väga piiratud ja hinnad oluliselt kallimad.
Uhkes üksinduses olen kergelt a-sotsiaal ka, kuna söömine on kohati väga sotsiaalne tegevus.
Vegan on juba levinud moesõna, kuid aastaringselt toortoidul olla kõlab siin planeedil liiga kosmiliselt. Kui kompromisse ei tee, siis kaduvväikese vähemuse esindajana pead olema tugev,
sest tuul on alati vastu.  Reisides teen kõik toidud kaasa ja nosin autos omaette.
Siinkohal panen paar linki inimestest, kes sarnaselt toituvad ja on omamoodi kaubamärgid:
https://www.youtube.com/watch?v=hqcNKSswiNY&t=755s
https://www.youtube.com/watch?v=-oHdWZZIFHM
Paarikümne aasta eest teatasin vanematele, et liha ja kala enam ei söö. Sel ajal oli "vegan" peaaegu, et võõrsõna. Arstiks õppiv vend oli ka juba saanud toitumisalast ajupesu ja mind oli teavitatud suurtest ohtudest. Alates juuste ja hammaste väljakukkumisest kuni aneemiani välja. Möödunud on 22 aastat...
Korra elus käisin koos vennaga doonoriks, kusjuures minu hemoglobiini tase oli kõrgem.
Siiski - paar libastumist oli alguses, sest "hakka inimeseks" käis piisavalt ajudele ja laevas töötades peatusin korraks vääriskaladel. Sain joone peale tagasi, kui kohtusin arsti ja meditatsiooniõpetaja Raimond Lihtmaaga. Suht muljetavaldav oli ka näha, milliste raskustega 70-aastane mees trenni teeb.
Jään talle tublisti alla.
Veganeid hirmutatakse B12 vitamiini puudusega, mis võib ju olla tõsi kui ei toitu teadlikult, aga mul on koguaeg pidu...  Seitse viimast aastat toortoidul olles, tundub et superfoodidega liialdades saan toitaineid rohkemgi kui tarvis.

Aferist annab nõu (Politsei-uudised, mida mujalt ei kuule)

Aastaid tagasi etendusele kihutades peatas meid politsei
- andsin load ja ütlesin, et võivad vilkuritega järele sõita, aga etendus peab toimuma!
Täna hommikul jäin pisut kauemaks võimlema. Hommikune jooks ja suplus allikajões oli kordumatu. Väikesthilinemist kompenseeris gaasipedaal.
Vahetult enne esinemist sirge peal kiirendades tuli eraautost politsei järsu viipega.
Varasemaid rikkumisi oli palju ja linnas 74 tähendas lubadest ilmajäämist.
Loomulikult märkas ta ka turvavööd, mis oli selja tagant kinni pandud. Ment muigas...
Ainus võimalus oli olla veel konkreetsem.
- andsin load ja ütlesin, et 15 minuti pärast algab etendus ja saalis ootab 200 last, praegu ei ole aega!
Keegi kolmas isik ei saa ju ilusat tööpäeva ja 200 lapse tuju ära rikkuda...
Mängisime etendust "Kuidas saada heaks":)
Nüüd jõuame lahenduseni:
Kas arvate, et läksin kõrvad lontis karistust vastu võtma?
Nädal aega tuleb IGNOREERIDA politsei kõnesid! (igaks juhuks nii kaua)
Isegi, kui nad on muidu toredad poisid - pea meeles, et praegu tahavad nad halba!
Aga radari näit on ammu kustunud ja sa pole kuhugile alla kirjutanud.
Ainus võimalus on peale panna peale politsei seire - kui sind kusagilt tabatakse, saad kutse.
Lähed kohale ja ainus, mida nad teha saavad on - SUULINE HOIATUS!
Ja isegi, kui ment loeb minu positust, PUUDUB tal juriidiline TÕESTUSMATERJAL.
Ja load? Mis nendega?
Teed avalduse ja saad uue dokumendi!
Aga karmavõlg? Sinu südametunnistus tunneb ära, kui peaks tekkima.
Õiglus ja õigus on tihti erinevad asjad.
Kui sa ei tekitanud reaalset ohtu ja sinu rikkumine oli ainult politsei arvamus...
 Kas peaks tundma ennast halvasti, kui parasiidid nälgivad?
PS. kui 74 asemel olnud 73 km/h, oleksin isegi kaalunud nendega kohtumist,
sest load oleks alles jäänud ja trahvepole maksnud aastaid. Oleks, oleks...  aga seadus on halastamatu.

Me põleme tuhaks

Oli 2009 aasta talv, maailmakarika suusavõistlused Otepääl.
Külma tõttu oli oht et võistlus jääb ära, aga siiski toimus - ja kolm moosekanti asusid kohtadele:
kaks kitarri ja trompet jäätusid, sõrmed ei liikunud eriti, aga etendus toimus sellele vaatamata - väljas.
Usun, et see on kõigi aegade rekord esineda -20C külmaga ja mängida pilli...
Olukord oli niivõrd absurdne, et tegi kohutavalt nalja. See nali lõppes külmarohtu ammutades
- välja arvatud autojuht, ehk siis mina.
Meie tiim teenis 10000 krooni, aga kiire raha leidis kiire lõpu.
Poiste tee viis Olympic-usse ja Armin Karu teenis dividende.
Olen korduvalt visanud kurba nalja, et andke raha parem mulle tagasi, kasutan otstarbekalt või teen ise teile välja...
Sõitsime tagasi vaikides.
Purjakil poisid põrnitsesid klaasistunud silmadega enda ette.
Üks päev jälle sisustatud!

November 2016, 7 aastat hiljem...
Näitleja tänase päeva tasu oli 313 eur-i. Päev sai läbi kell 13.
Teenime rohkem, kui Šveitslased oma mugavas tsoonis. Maksuametnikud krigistavad hambaid
ja teised parasiidid kes meid jälgivad - nälgivad samuti, sest kontole see raha ei jõua kunagi:)
Võibolla teeb kadedaks?
Aga sõitsime välja hommikul kell kuus.
Viis tundi maganud töömesilasena pidin roolis end iga natukese tagant patsutama ja näpistama.
Pool-zombidena sündmuspaika jõudes ei kujutanud lavale minekut veel ette.
Ja siis me särame koos lastega, kell 9 hommikul, rahvakunstnikud.
Ja tulebki teine hingamine, lihtsalt ei jää muud üle - suur lava, publiku taju, partneri tähelepanemine, sündmused algavad meie seest siin ja praegu. Ja pinge kukub järsult peale esinemist.
Olime lõunaks täiesti sodid. Hääl oli muutunud madalaks ja tõsiseks.
Kordus sarnane stsenaarium.
Kolm-ainsusest oli puudu veel kasiino püha vaim ja temagi ei lasknud ennast kaua oodata...
Sõrm kuradile ja tere-käsi tõmbab hoovusega kaasa.
Energia jäävuse seadus ütleb, et kõik muutub ühest liigist teise. Aga vahel ütleb ka seda, et kiire teenistus põleb käte vahel.
Kinnisvara hiilgeaegadel põlesid numbrid mu käte vahel tuhaks, täna enam mitte.

Ühiskonnale oponeerimine on elu loomulik osa

Võite teha kõike, peamine, et jääte südames enda suhtes ausaks.
Kas see on õige, mida teen ja tunnen?
Võibolla on see ainult näiliselt ühiskonnaga vastuolus. Väliseid reeglid ei ole.
Kuidas näha helgeid värve uduses novembris? Kuidas luua rahu endaga ja endas?
Eks muutus algab endast.

Hiljuti avasime uue klubi "Stay-Young"
tervisliku toidu alternatiivid võivad taas kord olla riiki õõnestavad - otseselt.
Mis juhtub, kui inimesed julgevad ja tahavad elada üle 100? Jäädes kauem nooreks!

Aga kes toidab ära pensionäride armee, kui
optimaalne keskmine eluiga on ühiskonna poolt välja timmitud 70 peale?
65-selt jääd õnnelikult pensionile ja
Olles ühiskondliku ajupesu "teadmatu" ohver, võtame meile pealesurutud
ebatervislikke sundvalikuid iseenesestmõistetavalt,
isegi nautides või õigustades.
Kas oled endale esitanud küsimusi?- Külmkappide leiutamisega tekkinud loomse toidu liigtarbimisest...
Kui maailm kasvatab 80 miljardit karilooma, kes söövad meie eest ära võimaliku taimse toidulaua?
Ja miks viiakse "Näljaabi" kohale siis, kui kohalik farmer on saanud saagi?
- Illegaalsete meelemürkide levitamine toob küll vanglakaristuse, aga ohtlikumad on lubatud.
Kõik see on iseenesestmõistetav ja elu lahutamatu osa, millest peavoolu meedia vaikib.
Olete te näinud haiget looma? Isegi oma puurides jäävad nad terveks - sest neile antakse topelt-kogus vitamiine, kui vaja! Aga inimesele ei saa nii palju lubada, sest muidu ta ei osta enam ravimeid...
Miks on paljud tervislikud taimed keelatud ja ravimitööstus sõidab teerulliga märkamatult üle?
Õnneks on nooremas põlvkonnas rohkesti neid, kes kivistunud tõdesid lammutavad...
Ja eks vanem põlvkond kukub varem või hiljem kokku oma tõdede varjus.
Harjumusi on raske murda, aga ise eeskujuks olles algab sisemine revolutsioon.

Praegu jätan mõneks ajaks hüvasti.
On asju, millest pole kirjutanud ja mis pole kasulik ei kirjutajale ega põhjustajale.
Iga asi sünnib õigel hetkel.

Kanepiseemned ja Ukraina toll

See oli mõne aasta eest, kui suvise Ukraina süles oli hea uneleda, aga asjatoimetused ootasid.
Sättisime ennast piiril järjekorda ja nagu alati, tundusime huvitavad -
meie auto skanneeriti toll-haaval läbi, millega kulus tunde. Hakkasime peaaegu asju kokku panema, kui ametnik märkas pakendil viie haruga rohelist lehekest: "A što eta takoje? Padaždite!"
Toodi kohale ekspresstest "marihuana" ja tulemus oli positiivne - sort oli tuvastatud (kanep).
Asi läks põnevamaks. Meie käest võeti ära dokumendid ja tolliametnike sebimine intensiivistus.
Kotist tuli välja ka kanepivalk. Ekspresstesti vedelik muutus veel tumedamaks, kui enne. Kugistasime igaks juhuks kiiruga alla viimased kanepibatoonid...
Nii - ega me ei tahtnudki nii väga Eestisse tagasi. Teisest linnast kutsuti kohale ekspert ja koostati mitu dokumenti, narkokoerakeste ninad testisid osavõtmatult meie tooteid. Superfoode oli vaja testida. Seejärel sõitsime Lutski nimelisse linnakesse. Õigemini eskorditi meid sinna - polnudki seda linna veel külastanud...
Kuigi tollis kostitati meid võileibadega ja oldi sõbralikud, oli tunda kindlakäelisust.
Esimene külastus oli narkodispanserisse, kus andsime uriinitesti ja vaadati meid igatpidi - nagu kurjategijaid. Edasi ootasid suured ja massiivsed väravad. Ring tõmbus järjest koomale. Meile tekkis järelevaataja ja jäi üle vaid tulemusi oodata. Politsei ülem teatas, et tavaliselt võib minna isegi nädal, aga nad teevad kõik, et tulemused saaks kätte järgmisel päeval. Inimene inimese vastu olid kõik sõbralikud nagu ukrainlased ikka. Koha peal oli olemas spordisaal ja meil oli piisavalt vaba aega seal toimetada. Valvurid näitasid ka enda harjutusi, millest ühte teen tänase päevani. Üldiselt saime teha kõike, ainult suletud territooriumil. Õues aga kuulsime, kuidas kongidest kostis aegajalt sajatusi ja karjeid.
Ukraina seadustes on uimastavate ainete suhtes null-tolerants. Me ei olnud kindlad, mis ees ootab.
Väidetavalt on ka poes müüdavates kanepitoodetes mikro-kogus DHC-d. Meie oma polnud erand.
Mõtlesime ka suhtlusele Eesti saatkonnaga...
Oli juba keskpäev, kui meie juurde tuli üks ametnikest ja ütles, et tulemused on käes.
"Paberitega läheb veel aega, aga teiega on kõik hästi. Peale lõunat olete vabad!" Saime tagasi laborianalüüsid läbinud seemned koos dokumendikaustaga - toodet võib üle piiri viia.
Jätsime miilitsaülemale purgi "Symphony-t", meeldiva teeninduse eest, et nii kiiresti sujus - ta oli nagu ustav sõber, ehkki vastaspoolel. Mängleva kergusega tatsasime mööda Lutski linnakest, mis oli ilus nii arhitektuurilt kui ka tüdrukute poolest. Ei jäänud üldse muljet, et tegu oleks vaese Ukrainaga.
24 tunnine seiklus võttis meil aja maha ja enam ei tundnud üldse kiiret. Olime ju arvestanud pikema puhkusega.
Tänasel ökomessil ilustasid kanepiseemned ainult tagatausta.

Edu valem

Printsess ei jää kunagi seinalilleks
Nii ka täna: minu kolm tütrekest: Musical, Symphony ja Classical pälvisid messil kiiret tähelepanu.
Ilusad on nad - ja iseloom on neil ka lisaks. Loomulikult ei anna nad ennast odavalt kätte:)
Kõigepealt saabusid kosilased Taanist - neli on suur kuningriik, viljaka pinnas ja truud alamad.
Rootsi pakkus samuti ennast külje alla. Ja Soome - ei jäänud Rootsile sugigi alla.
Vahepeal tundus, et ründab mitu distribuutorit korraga, aga Öko-Disko lõppes juba kell viis.
Huvitav, mis juhtub, kui korraga hakkavad tellima Saksamaa, Taani ja Rootsi?
Norrakaid pole veel näinud, aga küll nad end homseks kohale veavad.
Mis on edu valem - loomulikult head geenid!
Ja mis kõige olulisem... tüdrukud teavad igavese nooruse saladust.
Tütarlapsed tunnevad ennast ära, kui tervitate ja hüüate: "Stay Young!"
Homme jätkub messi-misside tähelend.

Oluline meeldetuletus

Oleme Malmös. Siin pidi olema linnaosa, kuhu isegi politsei ei lähe, ütles mu sõber.
Tõenäoliselt on igal pool turvaline (välja arvatud tollitsoonid), aga maalime asjad endale hullemaks.
Olen käinud Ida-Ukrainas, kus olid kõige lahkemad ja avatumad inimesed Euroopas.
Kõige vaesem riik ja kõige lahkemad inimesed...  
Meil on ka väga sõbralik võõrustaja, aga mida lääne poole seda külmem on atmosfäär.
Kohtades, kus ühiskond pakub kõike, inimesed kapselduvad. Kõik on iseseisvad, omaette. Naabrit ei ole ka vaja aidata. Ta saab hakkama. Olete käinud Šveitsis näiteks? Kas pole huvitavad need vastuolud? Ukraina keskmine palk on 100 euri ja Šveitsi minimum 3000...
Kui autoga Saksamaal teele jäin, hääletasin tunde enne kui hea inimene leidus.
Toredas Hollandis aga juhtus talvel järgmine lugu.
Auto, mille järgi läksin, oli ära ostetud. Enne keskööd jõudsin tagasi väikesesse piirilinna, kust Saksamaale enam midagi ei liikunud. Kuigi hotellid ei olnud eelarvesse arvestatud, olid ka need kõik kinni. Kell oli alles 11 läbi. Aga seal puhkab heaoluühiskond juba peale üheksat. Puhus jäine tuul ja polnud lootustki kuhugile jõuda. Kes pakub kodutule varjupaika? Parim valik olemasolevast oli maaalune garaaž. Padjaks rahakott 6000 euroga jäin tukastama kusagile tundmatusse. Seda rõõmu jagus mõneks tunniks, kuni minu silmi pimestas taskulamp. "Te ei tohi siin olla!" Seletas valvur. Ka mina seletasin, millises olukorras olen ja sain sama vastuse "Te ei tohi siin olla! Kutsun politsei, kui te ei lahku." Heameelega oleksin olnud sel öösel pagulane. Neil on toetused. Jalutasin kohalikku bussijaama ja väljas pingi peal külitades ootasin hommikut. Olin külmas hästi säilinud, aga unine. Saksamaal läks juba paremini.
Pool aega sõitsin kallites rongides jänest ja Münchenist sõitsin koju korraliku A4-ga.

Ah ja siis Anti, sulle meeldib päeva analüüsida - eile kiilus peaaegu kinni:
Üle 100 telefonikõne. Tehtud sai lasteetendus, pakitud messi kraam,
müüdud filtrivahetused, saadetud etenduste plakatid... tubli Horre, tubli!
Ja sõbrad soovitavad paremate tulemuste saavutamiseks teha paremat marketingi.
Kui on tõstatatud probleem, peab leidma ka toimiva lahenduse.
Veel rohkem pingutusi - kuhu suunas?
Päevane sõnade piirnorm on ammu ületatud ja üleliigne kärsatab ajusid. Mida teha?
Hea meelega ei analüüsiks oma päevasid, jookseb veel enam kokku. Kuhu põgeneda?
Asjad liiguvad jõuliselt ja hästi, kui teen ühte asja. Ühte asja saan teha siis, kui teised asjad on delegeeritud. Delegeerida saab siis kui on ressurss, aga vaba ressurss - mäletad, alustasime sellest, et mul on võlad!?
Tuletan endale meelde universumi seadust:
Kelner toob sulle õhtusöögi siis, kui näeb, et sa juba mugid.
- kui sul on reaalne tunne enne asjade realiseerumist, siis sinu "õhtusöök" on seesama tunne realiseerumas.
Olen messil ja suplen külluses. Meil on väheste vahenditega age boks. Eeltunne on hea.

Vaenlane annab nõu...

Ilma ühiskonna toetuseta ei saaks me tassi teedki juua – ütles õpetaja Mooji.

Pidevates vastuoludes muutub elu raskemaks, kui ta tegelikult on.

Mõnikord ütlen endale, et ego tuleb ära unustada ja näha politseis ka inimest, ei pea alati nähvama– sest mõnikord istud ju nende autos, kui pole võimalust eest ära sõita:)

Üks päev astusin poodi ja parklas põrnitsesid kaks kahtlast noormeest – need küll siia ei tule.

Aga tulid! Ja no mida? „Maksu- ja Tolliamet, siin on töötõend!”

Nende eest ei põgene ju ka.

Olin just pigistanud sidrunist „viimase kopika”.

„Köhisin verd ja maksin teile alles 24000 euri, mis teil veel vaja?! Selleks pidime isegi maja mere ääres maha müüma” Näitlejana dramatiseerisin veidi üle ka ja mängisin kannatajat.

Ütlesin siis, et nad pole siia oodatud ja üle üldse – lamajat ei lööda.

Iga rakuga andsin mõista, et nad pole siia oodatud, kuid hoidsin ennast viisakana.

Sellest oli abi.

Nad otsisid maksuvaba tööjõudu, ja juhatuse liikme pojana olin ikkagi illegaal.

„Aga – sa võid töötada ka vabatahtlikuna, selleks peab ära registreerima – ja ei pea tingimata endale palka maksma!” - pange kõrva taha, väikeettevõtjad!

Ehk siis tasus hoida ennast tagasi. Poisid nägid, et siin ei voola piimajõed ja leidsid mulle sobiva laheduse. Vegan-kohvikus ei saagi piimajõed voolata:)

Aitäh Maksuamet! Kuigi teist on rohkem tüli, töötavad teil ka siiski inimesed!

Siiski, viimane nõue 24000 ei olnud ühiskonna (Maksuameti) poolt kuigi toetav.
Seitse aastat kestnud võitluses leidsid nad üles viimase nõrga koha ja andsin lõpuks alla.
Pika ninaga jäid kohtutäiturid - enamik nende nõudeid aeguvad varsti. Maksuameti poolt määratud pankrotihaldur arvutas koos lisanõuetega minu vastu 136000 eur-i (sada kolmkümmend kuus tuhat). Suur osa sellest olid parkimised ja kiiruskaamerad.
Kui ametnikud vihastavad, siis aegajalt käin riigi heaks lehti riisumas, kuid alla ei anna.
Nõuete alustamistasud ei aegu niipea, aga sedagi ei pea kinkima. Suletud pangakonto on märksa turvalisem, kui avatud konto, kuhu ametnikud iga kell ligi saavad.
Muideks on mul siiski enda nimeline (isiklik) pangakaart, kuid selleks peavad olema usaldusväärsed sõbrad või sugulased, kes oma nimelt sulle konto teevad. Ja usaldust ei tohi kuritarvitada.
Arvestades, et viimase kolme aastaga on tuulde läinud kokku 65000 ja äritegevus jätkub, räägib matemaatika, et liigun õiges suunas. Miinus 30000 võlausaldajate ees on ajutine.
Nagu ütles üks mu sõber - võin olla silmini sita sees, aga näen ikkagi taevast.
Tulen küll messilt tagasi purupaljana, kuid tuleviku suhtes lootusrikkalt.
Kui Eesti ametnikud mind edaspidi ära ei kägista, võin olla arvestatav tööandja ja eksportija.

 

Kaabaka lapsepõlv

Mul olid ema, isa, unistuste maakodu, meri ja ilusaim rand Muhu saarel, 

mida rahvas sel ajal ei teadnud.

Aga kust algavad elumustrid? – ikka lapsepõlvest.
Või tundub et eelmiste elude ähmane vari suunab meid?:)

Olin siis viiene, kui sain Ereliukase nimelise jalgratta.

Kord juhtusin ratta peale vihastama ja virutasin suure kisaga vastu maad – kaugelt hoovi teisest otsast märkas seda papa Kaarel. Millegipärast sai ta sama vihaseks. Minu viha asendus hirmuga – hüppasin ratta selga ja sõitsin mööda kruusateed väravast välja. Mäletan, et pingutasin kõigest jõust, sest paps spurtis järele. Papsil sai võhm enne otsa. Põgene vaba laps!

Kui ta oleks see hetk mind kätte saanud ja raamidesse surunud, oleksin täna tõenäoliselt: kurvem vihasem, arglikum, allasurutum, raamides… kompleksidega iseenda vang.

Võibolla oleksin kunagi hakanud politseinikuks:) iseeneset ei tähenda see, et nad kõik oma võimu kuritarvitaksid.

Napilt eest ära saanud, sõitsin mere äärde. Vanaisa ehitatud maja kõrval oli kuur, kuhu ennast peitsin. Papaa sõitis otsima 125cm3 „Minsk” mootorrattaga, aga mootorratta hääl mind välja ei meelitanud. Viha oli asendunud murega, et kus on poiss? Juba otsisid ka teised. Nad otsisid mind kaua – ja ei leidnud kusagilt… kui mul lõpuks igav hakkas, tulin välja.

„Lõpuks ometi! Kus sa olid?” Keegi ei pahandanud.

Olin tundlik igasuguse füüsilise karistuse suhtes ja kui seda juhtus, tekkis allasurutud viha.

Isegi kui mõistusega sain aru, siis emotsionaalselt olin hullumas.

Suure vennaga kaklemine oli teine asi - mis ei tapa, tegi tugevamaks.

Karmid kaklused ei riivanud psüühikat niivõrd, kui isa püksirihm.

Väidetavalt muutus iseloom leebemaks, kui puutusin kokku puuetega lastega -

Enda arust ma nii nõrk polnud, aga füüsilise mahajäämuse tõttu viibisin igal suvel mõne kuu Haapsalu Sanatooriumis. 

Ilus koht tundus ikkagi kinnipidamisasutusena, sest isegi õue minekuks pidi luba küsima.

Ilmselt seepärast kutsuvad mind ka kaugused, et sealt ära soovisin.
Põgenemine, põgenemine...

Homme sõidan Rootsi messile, B2B. 

Parimal juhul teeme šokolaadirevolutsiooni ja minu patent vallutab maailma:)

Siinkohal küsimus - kuna töötan 7 päeva nädalas, on vaja teha B2B müüki - ja ise ei jõua kõike.

Kes tunneb ennast ära?

Umbrohi ei hävine

„Horre, kas tead et Maanteamet on sinu tõttu teinud süsteemis muutusi ja lisainvesteeringuid viiekohalise summa ulatuses!” ütles sõber, kes on infosüsteemide juht.

Olin toiminud skeemi järgi – auto vastutajaks sotsiaalselt kindlustamata isik, kes trahve ei maksa – trahviregister aegub ja kirjutatakse „korstnasse”. Auto omanikule ei saa trahve väänata, sest liisingufirmad tõuseksid tagajalgadele, vastutajale saab küll. Sarnane isik olin ka ise, sest Maksuamet oli konto sulgenud ammu aastaid tagasi. Isiklikul pangakontol oli märgitud miinus 246000, ela kuidas tahad! Vahel tundub, et elu soosib kaabakaid jätkama kaabakatena. Kui tahtsin, sõitsin kiiruskaamerasse. Kui tahtsin, parkisin igal pool tasuta. Korraks tegin isegi domeeni: vastutaja.ee, et pakkuda riigi eest "katust", kuid loobusin riigi nöörimise ideest. Kohtutäitur on ka inimene:)
Kirjutasin endast elu esimese laulu "Aferist, põhjakukkunud ärimees" ja Tom Valsberg laskis oma kontserdil seda esitada, kui olime sõbrad.

Suurima rikkujana toodi meedias välja paari tuhande eurosed numbrid, aga minu astronoomilisi trahvinumbreid igaks juhuks ei ole kajastatud. Hakkavad ju veel mõtlema kuidas on see võimalik ja süsteemil jookseb juhe kokku. Minu registrile võis julgelt nulli lõppi kirjutada. Tänaseks on suur osa trahvidest juba aegunud…

Politsei luuras meid juba mõned päevad, sest transiitnumbri kuupäev oli lõppenud (seesama Volvo, millega Poolast põgenesin). Napilt sai ta meid kätte Toompeal, sest sõber ei jõudnud nii kiiresti autost välja kui mina. Politsei kokkuvõte: „Numbrimärgid lähevad jaoskonda kuni menetlusotsusele järgi tulete. Auto ei tohi iseseisvalt liikuda enne registreerimist!”

Meie: „Aga kuidas me siin Vanalinnas pargime niikaua, kui auto liikuda ei tohi? Absurd!”

- „Parkige niikaua ilma numbriteta!”

– Ilma numbriteta! Ahhaaa…

Oli rahulik argipäeva hommik, jõudsin teha isegi hommikuse meditatsiooni ja liikusin rahus linna, eemaldasin rutiinselt numbrimärgid (Euroopa kallimas parkimisalas, Tallinna Vanalinnas) ja avasin poeust. Minu suunas jooksis eesmärgikindlalt Delfi uudiste kommentaator ja ründas küsimusega: „Kuidas te seda kommenteerite, mida praegu just tegite?”

„Aga kuidas te seda kommenteerite, mida MUPO teeb siin parkimisala keskel? Pumpab alusetult inimestelt raha kasutades ära nende teadmatust!?” Tunnistasin ennast rahulikult kaabakaks, aga minu üllatuseks olid uudistele järgnenud kommentaarid valdavalt positiivsed. Samuti ilmusid mõne kuu pärast uudistes mainitud parkimisalale sinised jooned, mida varem polnud ja MUPO ei sigatsenud enam. Veel huvitavam – nad olid sõbralikud ja MUPO ülemus käis ikka mõnda aega küsimas, kuidas mul läheb. Inimesed, kes tunnistavad sotsiaalset ülemvõimu, muutuvad aupaklikuks. Olin süsteemiväliselt sõltumatu. MUPO smuutit aga (Mustikas+POhl) käisid rüüpamas ainult linnakodanikud.

8.mail 2015 ilmunud uudiste järelkajas tunnistas politsei avalikult, et parkida võib tõepoolest ka ilma numbriteta parkimiseks lubatud kohal, küll aga ei või sõita.

Seadustes on auke, kuid kasutan neid vaid siis, kui see ei põhjusta inimestes kannatusi.

Süsteemi suhtes… on olnud korravalvuritega vaidlusi: „Näidake mulle seda kohta liikluseeskirjas, kus ei või parkida ilma numbriteta!” Õigete argumentidega surud nurka iga ennasttäis ametniku. Enesekindlus maksab ka. Ja umbrohi ei hävine:)

Ja ajaloo kirjutavad võitjad.

Siiski – enamik eelistab numbrid külge jätta – mugavus, hirmud jne.

Ainus, kes mind distsiplineeris numbreid külge jätma, oli majahaldur:

„Tee ära see Vanalinna parkimisluba, sul on ju sissekirjutus!”

"Seis, politsei!"

Kihutamine on teatri-autojuhi kutsehaigus, nagu kiirabi pead jõudma õigeaegselt laste juurde, kuigi ilma vilkurita. Eile peale etendusi olin rõõmus, et load alles jäid... 120 oli keskmine. Mängisime taas lugu "Kuidas saada heaks".
Aga kell 12 öösel istusin jälle politseiautos ja seisin silmitsi enda tumedama poolega vaadates sisemaailma peeglisse. Alandlikkus ei teki läbi allasurutuse. Võin teha joogat ja muid praktikaid, aga väikest kuradikest enda sees ära ei trikita. Universum näitas mulle teda läbi politsei-tšikkide. Shanti-Shanti! (Rahu-rahu)
Seisin samas kohas, kus ükskord kontrollorganite käest jalga lasin. Auto oli siis palju lahjem....Miks ma praegu seda ei teinud? Pettumus oli ainult seiklusele allaandmises. Ei ole vahet, kui load alles jäävad ja trahvid aeguvad...
See oli suvel kui sõitsin ühissõiduki rajal 80-ga ja millegipärast olid korravalvurid foori taha tekkinud. Ja ma ei eksinud - olin objekt. Tehnika viadukti alt läbi sõitnud, keerasin esimesse hoovi ning hüppasin autost välja. "Seis politsei!" Aga juba vajutas pult auto lukku ja hüppasin üle aia tänavale. Taha vaatamata jooksin raudtee ülesõiduni, aga kõrgest seinast üles ei saanud - läksin teiselt poolt. Sellistel hetkedel tuleb otsustavalt tegutseda. Hüppasin üle traataia inimkeelu tsooni, mis oli ainult rongidele. Esimest korda vaatasin selja taha siis, kui saja meetri pärast rööpad lõppesid. Nägin politseid. Nõrgema füüsilise vormi tõttu pidid nad alla vanduma. Keegi kannatada ei saanud, ja taas peksis süda raevukat rõõmutakti. Te võibolla loete mõttes moraali? Aga võtke ennast korraks välja ühiskonna kruustangide vahelt ja vaadake, milline on vabadus! Eriti, kui oled poris püherdanud. Vanalinna koju oli mõnisada meetrit. Igaks juhuks panin teised riided ja tagasi tulles seisis süütu Volvo uhkes üksinduses. Järgmine kord saame teada, kuidas politsei andis maailma parima parkimisidee. Pean teid kurvastama, ma ise polegi geenius vaid lihtne kaabakas:)

Ja Antile - päev oli tihe ja sisukas.
Enne 19-t ei tekkinud vaba hetke, kus tööasjade kõrvalt mõtteid mõlgutada. 
Etendus + koordineerimine + pood

11.11. Vundamendi esimesed kivid

"Mis mõttes, Joel? Sa teed lasteteatrit! Kus?"
- Joel oli tavaline normaalne tüüp, aga poleks kunagi arvanud, et ta teeb lasteteatrit.
 Sajandi lõpp ja eneseotsingud...
 Astun sisse Salong Teatri uksest põletava sooviga sellest maailmast osa saada. Kohalikus stuudios räägitakse põnevaid jutte ja tehakse huvitavaid etüüde - samas - pannakse sind iga hetk proovile,  peegeldatakse sind ja sinu komplekse, aga see on tänuväärne, kui soovid enda sisemaailmaga tööd teha.
"Ega sa kuskile ära ei kao?" küsis teatri juht Dajan Ahmet. Mul polnud mõtteski!
Läks mööda kuu ja juba toimusidki proovid koos tänase kuulsuse Indrek Ojari ja Triin Jugapuuga.
Meie esimene etendus kandis nime "Vahvad Pritsumehed" - tuletõrjujatest oli see loomulikult:)
Aga kes hakkab etendusi müüma? Kõik vaatasid millegipärast minu otsa. Võtsin selle väljakutse vastu. Koos Kaiduga oli meil mõnus ettevõtte sisene konkurents.
Meie maalim oli huvitav. Disainisin esinemisi üle vabariigi. Väljasõidud polnud igapäevased ja rutiini ei tekkinud. Parim elu! Kui lavastaja Erki Aule küsis minult, kuidas ma näen ennast aastate pärast, ei osanud ma muutusi näha. Elu aga ei ole tuulevaikus...
Mõnda aega lasteteatri elu nautinud, tuli minu juurde sõber Ivar ja andis mõista, et ta on veel kõvem mees. Ja mis seal salata - meil kellegil polnud tol ajal teatri haridust, minul ainult Dajani stuudio kogemus. Algaja müügimees sai sõbralt tööpakkumise - "müü mind maha, ma tean, et teen hästi"
Andsin kolm tilka verd... Niimoodi olen kahjuks hiljemgi endale konkurente loonud. Seekord aga sai tehtud saatuslik viga. Olime just valmis saanud uue tükiga, kui Dajan sai teada, et müün kahte asja - jutt oli lühike ja oligi minek, päevapealt.
Hiljem leidis sõber Ivar, et minu töö on liiga lihtne ja ma ei vääri algselt kokkulepitud tasu.
Siiski - Mängukannist sai iseseisev Müügihai - kohtusin Operetta Scretta operetitrupiga, müüsin ka maha Estonia teatri balletiartistid nende ainukesel vabal päeval - esmaspäeval.
Kinnisvara investeeringud kasvasid mühinal, aga meelelahutusega teenisin teatrikooli kõrvalt juba rohkem, kui keskmine eestlane.
Niimoodi sattusid 2003.aastal mulle vastu Tarmo Prangli kurvad silmad: "Pappi oleks vaja!"
Milles küsimus? - kohe sündis uus lasteteater nimega "Mäng" koos Punamütsikese debüüdiga.
Aasta hiljem "Seitsme maa ja mere taga", mida mängisime isegi eile:)
Eks igal mündil on mitu külge - kiire raha nimel jäeti kõrvale kunstilisi projekte. Terviseprobleemide tõttu asendasin Donaldit ja sujuvalt sai ka minust jälle näitleja.
Ja jälle koputati uksele - "Horre, me oleme kuulnud, et teil on palju esinemisi!" Seekord olid EHI teatrikooli lõpetanud näitlejad ja müüsin topelt. "Saabastega Kassi" premeeriti parima uustulnukana.
Tekitasin alternatiivse teenistuse veel Viljandi teatrikooli lõpetanud näitlejatele. Meie "Eesti Lasteteater" on ilmselt parim nimi ja lasteteater.ee parim domeen.
Liialdamata tegime kokku 500 etendust aastas... kuigi Moskvas elab 50 korda rohkem inimesi, kui Tallinnas:)
Peagi said kavalad eestlased aru, et lasteteater toob rohkem sisse, kui suvaline palgatöö. Konkurente hakkas tekkima nagu seeni metsast. Aga milline on kvaliteet? Olen näinud lasteaias esinemas isegi  tuntud nimesid, näiteks Katrin Karisma.
Siiski, sel hooajal on meil 350 etendust kõigi nende kümnete üksuste kõrval, kes nimetavad end teatriks. Täna kolm etendust, eile kolm etendust, homme...
Dajan Ahmet oli hea näitleja, aga ka innovaator ja ärimees, kelle mudelit on kopeeritud lugematult.
Kui mõelda, kust sai alguse minu äritegevus, siis vundamendi esimene kivi on siin.
Olen tänulik kõigi õppetundide eest!
Ahjaa - täna vähendasin negatiivset saldot 1% võrra, ehk siis teenisin 300 euri.
Oluline oli seejuures, et inimestele meeldis, mis me tegime.
Vundament kannab hästi. Sellise baasiga võib ehitada korraliku maja.

9.11 Müügi-impeeriumi tõus ja langus

Tol ajal sain juba aru, et ressursid on piiratud. Olin saanud kätte esimesed hoobid kinnisvaras, milliseid täna enam välja ei kannataks. Kaotasin kuuekohalisi numbreid nii siin kui sealpool piiri.
Aga siiski, pea oli vee peal. Ootasime auto müügist saadud raha, et teha investeering kaupadesse.
Ligi miljoni krooni eest rajasime kurikuulsa ettevõtte Aqualife. Minu raha + Maariuse müügi know-how.
2008 detsembris müüsime esimese aparaadi.
Kohandasime Luxi parimad võtted ja müügistruktuuri ja võtsime müügimehed.
Luxi juht ja omanik Harti kutsus meid enda juurde ning pakkus karjäärivõimalust - keeldusime.
Eesmärgid olid kosmilised. Sellest hoolimata jooksis laiali mitu meeskonda, kes iseendasse piisavalt ei uskunud.
Võtsime üha uusi ja uusi. Ega me isegi polnud vilunud, sest astusime tundmatul rajal. Ja juhtus ime! Peale kahte kuud asjatut tallamist olid ühel kursusel raamatumüügist unistanud Liia, raudmees Toivo ja müüma hakkas isegi suller Heiki. Tegin Liiale ette parima müügidemo, mis oskasin ja hakkaski minema!
Ettevõte arenes plahvatuslikult, aga oma järelmaksu tõttu olime veel rahalistes raskustes.
MASU ajal oli vähe järelmaksu pakkujaid ja meid ei usaldatud.
Olin töönarkomaan kuubis. Samal ajal tegin rekordi ka lasteetenduste arvus - aprill 2009 lugesin kokku 69 lasteetendust! Areng Aqualifes oli hüppeline, juulis ületasime 100 aparaadi piiri. Müüsid isegi sellised näod, kellest poleks seda oodanud. Majanduskriis? Me ei teadnud sellest.
Mäletan, et minu parim tulemus oli kahe demo ettenäitamisel kaks müüki järjest.
Septembris 2009 kolisin Toompeale ja vaatasin horisonti mere kohal.
Koos triumfiga tegime ka kõikvõimalikke vigu, mida nooruse uljuses ja kogenematuses tehakse:
liiga suur ja kallis kontor, liiga range hoiak osade töötajate suhtes, rahalise ülevaate puudumine ja (raha)lekked. Ajakirjanduses nimetati müügistrateegiat agressiivseks - eks igasuguse müügiga võib nii müüja kui ostja transsi minna. Luxi müügistruktuuri sees on ka algelised hüpnoosi võtted - "teil võiks/ teil peaks/ te vajate..."
Aga saatuslikuks sai - paindumatus...
Proua Kiristaja (just selline nimi tal oligi) oli varasemalt ostnud kõik otsemüügi tooted ja need tagastanud. Liia oli juba külaskäigust väsinud, aga Kiristaja hoidis teda kinni, et ootame ikkagi mehe koju ja otsustame siis! Võttis siis korraliku komplekti ja paar päeva peale paigaldust soovis tagastada. Minu seisukoht oli - kui tagastada, on paigalduskulud ostja kanda - ja Kiristaja ettemaksu me ei tagastanud.
Enne Kiristajat käis veel üks klient saates "Kaua võib", aga saatejuht Ain Allas ei suutnud musta valgeks rääkida. Kiristaja seevastu läks otse Mihkel kärmase juurde.
Kärmas haistis siin loomulikult head lugu:
Mees, kes on Maksuametile sadu tuhandeid võlgu, pangakonto suletud, elab Toompeal ja tüssab heausklikke. Kuna Ain Allas tungis otse meie kontorisse, ei osutanud ma ka Kärmasele vastupanu, teeb loo ju niikuinii. Toompea köögis toimunud intervjuud nägi pool Eestit. Välja arvatud vanad kalad, jooksis müügimeeskond laiali. Esitlusi saada oli tunduvalt raskem ja müüginumbrid kukkusid silmnähtavalt. Sellegipoolest oli meil restoranis uhke jõulupidu parimate autasustamisega ja Horre tegi jõuluvana. Müüginumbrid olid kukkunud 40 aparaadi peale kuus ja näitasid pigem langustendentse. Vahepeal olid tülli läinud ka omanikud, sest 51% Horre käes tekitasid vähemusosanikes pingeid. Kurb oli see, et müügimeeskond tundis ka kärsa haisu.
Aqualife andis võimujärje üle järgmisele üksusele, kuid head ajad ei tulnud enam kunagi tagasi.
Ka Eesti suurim otsemüügiettevõtte Lux-i jõud ei käinud veefiltritest üle, kuigi nad proovisid oma parimate jõududega. Maarius Tiits seevastu  on loonud tõenäoliselt vabariigi teravaima müügimeeskonna ja müüb aurupuhasteid. On müügimehi, kes seedivad ära kõik, mis neile ette jääb - Maarius on üks neist müügi-kindralitest.
Anti, ära kurvasta! Kõik mis tekib, on ajutine! Peamine on usk endasse.

8.11 Stressiostud

2008 sain Bulgaariast kätte viimased korterite broneerimise rahad, siiski juba kahjumiga, aga sõitsin otse Saksamaale - autot ostma.
Tol ajal nimetasin seda stressiostuks, 69000 euri padja all, magasin Nürnbergis kusagil suvaliste eestlaste juures, keda tänaval kohtasin. Pidi suur stress olema. Ja oleksingi peaaegu broneeringu rahadest ilma jäänud tõesti... seevastu naabrimees Eestist meelitas mu maid ostma - "Mis sa nende korteritega jamad, tule investeerime maasse!" Seal lamab 110000, mida kunagi kätte ei saa. Ma ei tea, kui palju ta võitis, aga käin tema perele igal aastal Jõuluvana mängimas. Võiksin seda teha 1100 aastat, et kaotus tasa teenida.
See selleks - 69 tuhande eest oli autot küll. Sõitsin sellega Lux-Eesti suvepäevadele ja edvistasin Lõuna-Eesti kurvide vahel. Suvalisel müügimehel siis selline auto...  tolmuimejate müüja, kõik te ju teate neid 1500-seid tolmareid?
Kevadel tuli minu juurde müügimees Roland ja tegi keskpärase müügidemo. Masinast suurem vaimustus oli tema töö vastu - "Kui palju müügimees teenib?" - "Olenevalt 20000-60000, sõltub kuust." Rolandi paremad kuud jäid ilmselt alumisele piirile, aga müügimehed suurustavad alati. "Ostan aparaadi küll, aga kas saaksid anda mulle osakonna juhataja numbri?"
Tavaliselt "praetakse" katsealuseid, aga mind võeti tööle esimese intervjuuga.
Esimesel tööpäeval müüsin aparaadi. Olin nende suur lootus. Järgmised kolm nädalat aga olid katsumused. Nädal ja müük, nädal ja müük... ja ei olnud suur see müügiprotsent. Müügimehe amet võib olla raskeim, aga ta võib anda sulle ka tiivad. Siis äkki juhtus midagi imelikku - neljandal nädalal 7 müüki! Olin uustulnukatest parim. Peale teist kuud aga teatasin,
et suvevaheaeg oli tore, aga nüüd ootavad mind lasteetendused (mis on päästnud nii mõnegi äri).
Sõitsin uhke kabrioletiga ja etendusi tegime sellega ka. Tüdrukud naeratasid kelmikamalt, kui varem. Sain aru, et "ülikonna" järgi hinnatakse rohkem kui arvasin. Kas tõesti on see maailm nii lihtsalt üles ehitatud? Sügisel aga toimus huvitav pööre... mõistus tuli koju.
Juba Luxi perioodil kirusid müügimehed, et küsitakse siin ja seal, miks teil veefiltreid ei ole.
Olin tol ajal juba tervisefriik ja kraani all oli udupeen veepuhastusaparaat. Ühel hetkel ühendas mul ajus ära...
Helistasin tolleaegsele müügijuhile ja kutsusin ta külla. Ta oli just Luxist lahkunud, kuigi sai kõrgema positsiooni. "Kas sa tead Maarius, miks ma su külla kutsusin?" Maarius oli terav pliiats, naeratas ja koputas eraldiseisvale puhta vee kraanile. Otsustasin maha müüa luksusauto. (järgneb)

7.11. Vabadus valida

Toompea 7 aastat tagasi:
Suured kaotused kinnisvaras, aga äri õitses ja rentisin uhke korteri Toompeal. Et selles lossis
oleks soojem õhkkond, liitusid minuga sõbrad ja sellest sai kommuun, mida külastas palju imelisi tegelasi. Jooga kursused, meditatsioonid, filmiõhtud...
Toompea - 4-5 aastat tagasi:
Värava ees seisis politsei kiirabi oli lahkumas. Kiirabi töötajad liikusid harjumatult aeglaselt.
Naabrimeest polnud ka tükk aega näinud. Lisaks kõigele laskis ta mul korterisse panna parima veefiltri ja oli mulle võlgu... Jõudsin uudistamisega ülemisele korrusele. Antonit enam polnud. Suured mured olid ta riputanud laetala külge. Ärimehe maailm oli kokku kukkunud koos raha puudusega. Ta ei olnud nõus latti alla laskma ja näiteks Mustamäele kolima.
Peale seda vahejuhtumit ei rentinud kaks kuud seda korterit mitte keegi. Hind lasti alla ja teadmata põhjust ütlesid huvilised viimasel hetkel ütles. Hind oli 700. Tegemist oli Vanalinna pärliga -parima vaatega korter, vaikuses ja rahus koos meie privaatplatvormiga. Nüüd oli aeg tegutseda.
Võtsin korteri rendile ja lasin sensitiivil õhku puhastada. Kui alguses tundus korter meile ängistav, siis mõne aja pärast võis juba selja sirgu lüüa. Tol ajal oli 24h rent tulus ja keegi ei kaevanud halva tunde pärast. Ainult meie alumise korruse kommuni tüdrukud ei tahtnud eriti üleval viibida, sest nad teadsid ajalugu.
Toompea - 2 aastat ja 10 kuud tagasi:
Aias marsib hommikuti ringe noor mees ja korrutab poolvaljult marsitaktis "I am strong, I am rich, I feel good and I`m alive!" See võis kesta vahel isegi tunni-kaks. Siis läks päev edasi. See oli mu hommikune jooga. (Kui sõduritele panna see mantra, marsivad nad alguses vapralt, aga võivad ka kindralist üle sõita)
Kolleeg soovitas tellida kaupa kohast, kuhu kadus 50000 raha, millest suur osa oli laenatud. Merekonteiner aga liikus ainult internetis. Kümne aasta eest oleks kinnisvara maha müünud ja ainult tolmu maha raputanud, aga nüüd? Oli tõsine oht, et kõik kukub kokku. Palgatööle? Mustamäele vanemate juurde? Õnneks oli meid Vanalinnas palju ja kulud madalad. Marssisin endale iga päev uued roosad prillid ette, et reaalsusega toime tulla... Veetsin enamuse aja uues poes toimetades, mis oli naga kaitse-kookon. Öösiti tegin katsetusi ja päeval said sõbrad-tuttavad proovida, mis välja tuli. Siin tegin enamik retsepte. Esialgsed eesmärgid olid pisut madalamad - tulla rongi alt välja. Vaikselt saabus kevad. Lagi tundus kõrgem ja selg sirgem. Vaikselt-vaikselt, poole aaeglasemalt küll, maksin tagasi osa raha ja äriasjad liikusid edasi. Et asjad seisma ei jääks, olen tänaseni võtnud kiirlaenusid ja need alati õigel ajal tasunud.
Toompea - 7 kuud tagasi:
Pakin asju ja rõõmustan, et püsikulude koorem kukkus. Kolin vanemate juurde Mustamäele teadmisega, et olen vaba mees. Sõber Ergo ütles, et isegi kui olen silmini sita sees, näen taevast.
Siiski, suu on ka pinnal ja saan isegi kätega vehkida:)
Mustamäe - täna
Kõik on võimalik! Tegutseda on vaja ainult - õiges suunas.
Toompea on välja renditud, aga ootab mind õigel hetkel, siis kui ma seda soovin.
Kiiret ei ole, on vabadus valida.
Valisin täna päevarutiinist mitte kirjutada.

6.11 "Mõttetu" pühapäev

Pühapäevane töötamine on saanud reegliks.
Sain täna Soome distribuutorilt kirja, et huvi on ja näidised toredad. Ja tuunin siin retsepti.
Pühapäev on hea päev, kus saab rahulikult keskenduda ja segamatult töötada.
Pidev mugavustsoonist väljasolek tundub omamoodi mugavusena.
Mis ma seal kodus passin, trenn tehtud ja poodi!
Päevarutiin- trenn - ladu - pood - meilid/kõned/kliendid - ületunnid/koolitus - parimal juhul meditatsioon päeva lõpus või vahel ja hakkab uus ring. Mis võiks veel vahele mahtuda? Isiklik elu -  see kõik ongi ju isiklikult ette võetud elu. Ise valisin. Keegi ei sundinud kuidagi teisiti.
Ja kui teed seda, mis meeldib, ei väsi ära ka. Kui paljud teevad elus neid asju, mis tunduvad "sundvalikutena"? Kui efektiivsed me sel juhul tundume? Kui madala lati me endale seame?
Kas ma eksin kui ütlen, et 90% meist on jäänud lihtsalt rahule halli keskpärasusega?

Eile küsis poes Ariadna, mis on elu mõte. Väga huvitav küsimus!:)
Mõte ei anna meile elu. aga elust võivad tekkida mõtted.
Järelikult on elu suurem, kui mõte! Eluga puhud mõttele jõu ja surfad nagu tahad. Joonistad mõttemustrid ekraanile nimega elu.
Mul ei ole vastust. Elu on lihtsalt elus.
Või küsimusele - kes ma olen - pole ka vastust.
Kas olemasolu saab piirata mõttega?  Mõte on tore, aga ükski mõte ei ole piisavalt iseseisev, et olla päris asi.
Ainult elu on, mõte puudub. Puhas mõttetus! Ja kõik muudkui mõtlevad - vaadake tänaval inimesi -
ebareaalne! Aga see on reaalsus, mõte argipäevast. Palju mõtteid, vähe selgust, vähe helgust!
Ja teine äärmus...
Mul oli kunagi mõte teenida hunnik pappi, ületada seniseid piire - päris hull koorem! Ja kui nii suur mõte kraavi sõidab...
Hakkasin ärimeheks, toimetan ja higistan - Igal ühel oma mõttekivikesed tassida. Mõte tellis vahepeal võimsa õhulossi koos õukonnaga:) Mõte loob välist reaalsust, ehitab võimsaid õhulosse ja annab meile aseaine "iseendaks olemisest". Iseendaks (mitte)olemise eest maksame vahel suurt lõivu kinkides enda vabaduse.
Maksan võlad ja olen vaba, mõnusalt mõttetu. Ja mis edasi?  Ei pea võtma kõiki kivisid vastu, mida ühiskond pakub. Viska vanaraud minema! Võibolla on sul oma kalliskivid? Võibolla oleme kõik Buddhad:)
Buddha oli üks Mõttetumaid mehi üldse - kui ta nägigi endas buddha, oli see vaid tühipaljas mõte, mis eristab meid kõiksusest. "Kill the buddha if You see him":)
 Buddha võib tunduda nii mõttetuna, et mõtetest täidetuna ei tunne sa teda ära, kui ta sinu ees seisab.
 Ta ei vehi kätega ja ei hüüa "olen siin!" Õndsus ei hüüa tulles. Ei ole võimast ilutulestikku ja uhket abielu Õnne endaga. Aga kogemata võivad juhtuda asjad... kogemata ja pool-ükskõikselt meelitad ta ligi ja nagu healoomuline kasvaja on ta sind alla neelanud. Kop-kop, aga tagasi ei saa, sest vahepeal oled endaks saanud.
Ja kus on need segavad mõtted, mis olemuselt tühjad?
Vanast harjumusest hiilivad nad ikkagi ligi, ja kui neid piisavalt usud ja tõsiselt võtad, saad oma "identiteedi" tagasi.
Ühiskond annab meile rollid - ise võtame, paneme kostüüme selga ja unustame enda. Keegi mängib politseid, kes paneb sinise vormi selga ja keegi paneb halli. Aga kõike ei pea vastu võtma!
Esimene asi on esitada endale küsimus...
Sinu näiline mina saab vastu pärisosa kriimustada ja käivitub revolutsiooniline protsess.
Kumb on tugevam, kumb on püsivam? Kes sa päriselt oled?
Oluline on mitte näha siin loos suurt mõttekonstruktsiooni, vaid leida üles see tunne, mis jääb ridade vahele. Mis jääb pilvede vahele? Taevas:)
Armunud inimesed näevad taevast, soe tuul on mõtted ära puhunud... olgem mõttetud!
Lennake pilvedest kõrgemal, meil kõigil on tiivad! Kes ütles et pole? Kes kärpis teie tiibu? Oli see mõte, mis lendu piiras? Kas kukkusid kivina alla ja unustasid?
Võibolla on varsti kõik lood räägitud.
Võibolla on lood räägitud sellepärast, et mõte ammendab ennast ja järele jääb rahu.
Võibolla ei ole homme postigi mida lugeda. Tuleb siis, kui tuleb.
Siis kui on vältimatu vajadus tulla. Nagu sina tulid, ja mina - vääramatu jõuga, sest teisiti ei saanud
Ilma mõtte pidurita:)

5.11 - Miks ma ei ole arst

6 tundi magatud, läksime taimetoidumessile...
Kõik stardivalmis ja kuumaks kaubaks oli kasekäsna kohvi, mis hea hinna ja maitse tõttu enne lõppu otsa sai. Kõik asjad nii tervislikud ja elu toetavad, kui võimalik. Esimestel tundidel lõppes ka kasekäsna pulber.
Enne, kui käsn otsa sai, tuli laua juurde naisterahvas ja küsis, kuidas kasutada. Kui selgus, et tal on neljanda staadiumi kopsuvähk, selgitasin lisaks, kuidas sama lugu juhtus vanaisaga - vanaema tegi kasekäsna leotist koos raudrohuga ja pikendas arstide ennustust 2-lt nädalalt neljale kuule. Soovitasin tal kindlasti proovida ja ühtlasi soovisin talle nautida seda mis tal on jäänud...
Ütlesin seda kõike jõuliselt ja tõsiselt ja murdusin - sel hetkel vallandus nii tugev pisarate voog, et eemaldusin laua juurest ja terve keha nuttis. Õnneks oli kõrval toetav jõud. Kogu olemus oli üle ujutatud alateadlikust soovist toetada elu.
Arstina vaatab mul vend igapäevaselt murtud luid ja muud. Ma ei oska öelda, kas see nõuab teatud liiki tuimust või sisemist rahu, aga liigne empaatia ei tule kindlasti kasuks. Kui seda meenutada, vajutab tähelepanu kohe kurbuse nupule
ja alateadlikud jõud vallanduvad.
Igal juhul on helgem jääda oma liistude juurde, kus olen: tervislik toit ja eluviis.
Muidu oli igati tore. Linnarahvas sai kõvasti tooršoksi maitsta ja uusi fänne tekkis ka natuke. Ega suur osa inimesi ei tea tõesti, kus mu väike poeke asub, kuigi Eesti on väike ja asukoht hea.
Anti, ma vaatan et sa pole mitu aega FB-sse kirjutanud...
Minu kirjutised on muutunud millekski muuks, kui analüütiline päeva kokkuvõte.
Tean sinu olukorda ja ei küsi sult trahvi. Sel juhul ei pea ka Tom Valsbergile kolme kilo raha tasuma, kui kokkulepe muutub:)
Eks ma saan selle 30 kilo kokku ikka, aga ajamõõde hetkel ähmane.
Ole tugev!

4.11 Jõuluvana seiklused

Teate sõbrad! Kõlab kiidulauluna, aga olen elu jooksul nii piisavalt pingutanud, et ühel hetkel lihtsalt hakkab hästi minema. Isegi kui külluse taotluse taga on pisut puuduse ja piiratuse hirmu, tundub edu vältimatu reaalsusena. Proovige teadvustada- Edu on vältimatu! Õnne eest ei ole pääsu!
Kui oled millegi nimel piisavalt vaeva näinud, otsib saatus su maa alt üles...
Ajad oma asja, mis sind puudutab või seest põletab - ja lõikad vaheda mõistuse noaga, millel on tunnete jõud taga. See šokolaadide ja superfoodide asi krutib järjest...
Tänasest on saanud eile. Homme on juba täna - taimetoidumess, aga see on killuke suurest tervikust. Tundub, et mind neelab maailm. Kaugused kutsuvad ja pean erinevates riikides loenguid lihtsatest, aga olulistest asjadest. Varem või hiljem tuleb valida üks tee, millel astud ja mis sind kannab.
Vähem tähtsad asjad jäävad seljataha. Isegi kui pakuvad küllust ja toetavad sind hetkel. Üks minu ametitest, mille varem või hiljem maha panen, on ilmselt Jõuluvana. Mõned ütlevad, et olengi "Päris Jõuluvana". Aga jõulutaat tuleb mul lihtsalt kogemata hästi välja. Sest lisaks moonutamata jõuluvana häälele toetab mind vahel kitarr, mida teistel habemega tüüpidel tavaliselt kaasas pole. Lasteteatri põhi aitab hästi kaasa, sest laulukesed tulevad ju sealt.
On aga olnud olukordi, kus ka päkapikud punastavad...
See oli üle kümne aasta tagasi, kui ilma kostüümita (siiski riides) jõulutaat nägi Stockmannis kohutavalt ilusat tütarlast jalutamas, koos emaga. Üliharva on seda juhtunud, et sellises seltskonnas vestluse üles tõmban (kokku 2x siiani). Ema suhtles minuga rohkem, sest sellised lükked on üllatavad. Hiljem kostüümis mööda linna ringi tuiates tuli huvitav mõte. Numbrit ega midagi ei olnud, aga otsustasin kingituse viia, sest teadsin, kus ta õppis. Jõulutaat sõitis soliidse autoga kooli ette ja läks uhkesse koolimajja - Jõulutaat alati ju teretulnud. Küsisin, kus siis erilise nimega tütarlast leida, talle on väike üllatus. Ja polnudki ületamatu! Seal ta oligi. Taat (müügimees) oli siiski pisut kohmetu. Võttis ennast kokku, ületas kujuteldava hirmu ja ütles, et on vaja midagi olulist üle anda, Taadi poolt. Kingituseks olid teatripiletid. Võimalik, et ületasin mingid tavapärased piirid, aga ... piirid siiski jäid. Signaali teatrit külastada vastu ei tulnud.
Nii need päkapikud välja surevad, aga võibolla ei sure ka:)

Pildil on Jõuluvana külas naabritüdruku juures.
Igal juhul jõulupreemiad tulid seekord muudest allikatest.
Ole sa jõuluvana või päkapikk, müügimees või näitleja - igal sammul toimub teadlik või alateadlik müük. Veel meisterlikum, kui astud sammu tagasi ja sinu vastu hakatakse ise huvi tundma.
Aga kõige parem, nagu sõber Kristjan ütles, lihtsalt olla nagu oled, ilma pingutatud seisundita...
Nii lihtsaid tõdesid meie näljane mõistus ei suuda vastu võtta:) küll aga meie olemise pärisosa.
Ometi jätkab elu püüdlust nagu taimed, mis kasvavad ülespoole.
Kes teab, kus on tasakaal saavutamise, konkureerimise ja lihtsalt olemise vahel?

3.11.Üks Pehmo-lugu

Kuna igapäeva statistikat on niikuinii igav kirjutada ja lugeda, sest teen niikuinii maksimumi.
Olen vahel tubli, vahel närvis, argiasjade laineharjal...
aga kunagi olid teised ajad.
Kunagi oli Horre see, kes võis pimesi ära armuda ja pea ees tulle joosta.
Kunagi, alles peale 20-ndat eluaastat armus poiss klassikaliselt ja tingimusteta ühese tüdrukusse.
Kolmandas isikus on hea rääkida, sest tundub et polegi ju "mina".
Loomulikult oli kõik väga pimestav. Ja mis seal salata, eks olin seetõttu ka veits pehmo.
Suur osa otsuseid meie elus on tehtud siis, kui ratsionaalsus on tagaplaanil või magab sügavalt.
Mõnikord läheb hästi, aga tihti teeme ka palju vigu.
Suures abivalmiduses aitasin Armastuse Objekti reisilaevale tööle, kus sel ajal palgatööd tegin.
Jah, ta oli minu reaalsuse A ja O !
Olin igati hea - laenasin autot ja ei analüüsinud eriti oma tegusid.
Laevapere muutus mõne aja pärast murelikuks ja ütles, et vaadaku ette mida teen, keda kummardan!
Loomulikult ei kuulanud ma kedagi. Siis ühel hetkel hakkas toimuma märgatav jahenemine.
Kusjuures olin jätkuvalt hea edasi, hoolimata tekkinud pingest laenasin autot, aga mõistmatus ja kurbus valdas hinge. Siiski, sõbrad olid mul ka. Kuna ma kangekaelselt keeldusin reaalsust tunnistamast ütles sõber Ivar: "Tead, kui sa muidu ei usu, siis roni auto pagasnikusse ja vaata, mis juhtuma hakkab!"
Sõitsin autoga sadamasse ja jäin ootele (pagasnikusse), kuni ta lõunapausi ajaks maale tuleb.
Väikesesse Honda Aerodacki pagasnikusse mahtusin ilusti
ja olin veel nii huvitav, et võtsin kaasa kassettmaki.
Ja ta tuligi... koos poisiga. Istusid autosse, kuulasid mussi ja sõitsid siia-sinna, traali-vaali...
Lõpuks jõudsime Õismäele - Polikliinikusse.
Tagasi tulles tšikk nuttis ja poiss lohutas teda. Mingi haiguse olid nad down-loadinud, ja see puudutas paraku ka mind. Mitte küll sel hetkel nii palju, et pagasnikust välja oleks hüpanud, aga olin jätkuvalt tähelepanelik. Tüdruk sõitis sadama suunas hoopis jõulisemalt, kui oli tulnud. Kaheliitrine väike sportauto pingutas muskleid ja oli juba sadama ligidal.
Ja siis äkki - Pronksi ja Narva maantee nurgal sõitis minu pisike Honda tiivaga sisse veoautole.
Olin kahevahel, kas tulla välja või mitte. Hoidsin käes telefoni, mis tudises mitme-sentimeetrise amplituudiga. Kuna veoautoga ei juhtunud suurt midagi, leppisid nad kuidagi kokku ja sõitsid omal jõul sadamasse: "Pargime nii, nagu keegi oleks sisse sõitnud!"
Pagasnik ei avanenud kogu sõidu vältel, küll aga avanesid mu silmad.
Ronisin välja alles siis, kui nad olid lahkunud ja liikusin laeva suunas. Mind polnud meeskonnas, aga dokumenti ei küsitud ja pääsesin sisse - "Ma tean kõike ja mul on tõestus ka selle kohta!" näitasin neile tolleaegset tehnikasaavutust - magnetribaga helikassetti.
Adrenaliini ja viha segunes väikese rüselusega, kus meessoost meeskonnaliikmed tegid üksteisele haiget. Lugu oleks sellega lõppenud. Aga üks pisiasi veel  - auto võtsin ta käest ära küll hiljem. Müüsin talle ka oma teleri, selle eest raha saamata ja remontisin ise ära ka auto.
Hiiu haigla kontrolli aga läbisin puhtalt!
Tean, et teine peategelane komistab ka selle loo otsa. Vähemasti nimed jätsin enda teada:)

Tänase päeva juurde tagasi tulles raiskasin tunnikese aega loo meenutamiseks.
Võibolla ei peaks neid lugusid kirjutama?
Anti - kuidas sulle tundub? Võiks midagi asjalikumat teha?
Ega polegi vahet kas oled rikas vähem või rohkem. Teed palju või vähe tööd - peaasi, et õnn on sinuga!

2.11.2016 Stay Young!

Täna oli järjekordne asjalik päev 10-st 11-ni. Mitte 1 vaid 13 tundi.
Valmistusin õhtuseks tooršokolaadi presentatsiooniks.
Esimene stayyoung.ee avalik koolitus, kuhu ilma olulist reklaami tegemata juhtus 10 inimest.
See on algus. On tunda, et siin säriseb ja asi hakkab võimsaid tuure üles võtma.
Tootegrupi loojana olen ühtlasi ka ettevõtte maskott, kes peab jääma nooreks.
Ka meie omavaheline tervitus on "Stay Young"
Kuna müügimees teenib suuga oma leiva, siis lõputud vestlused lõppesid alles kell 23.
Olen küll loomult müügiinimene aga, sisemus januneb vaikuse järele.
Tänaseks on sõnad otsas. Nautigem siis seda, mis peale seda järele jääb!

1.11."Kuidas saada heaks"

Justnimelt - selline on meie viimase lasteetenduse põhiküsimus.
Kõikide kihutamiste, põgememiste ja muude eksistentsiaalsete teemade kõrval mängime lastele sellist lugu... siinkohal tänud Eesti politseile, kes kuu aja eest jättis mul load alles, kui 150-ga vahele jäin - kiirustasin etendusele: Kuidas saada heaks?
Kui ei oleks enam lube, siis ju lastel jääks nägemata... nad said aru, kuigi seljataga oli patte hulgem.
Võibolla me kõik olemegi juba piisavalt head?
Võibolla on eikuskilt tulev rahutus see, mis kisub meid algsest headusest välja?
Jätkuvalt ajan kolme asja. Ilmselt oleksin kõige parem siis, kui ajaksin ühte.
Hommikuks 5 tundi maganud, olin siiski piisavalt "kohal" ja keskendusin ainult tänastele etendustele.
Siinkohal lugu eelmisest sajandist, kuidas jääda heaks...
või siis "mõistus, tule koju".
20 aasta eest ostsin oma esimese auto, ZAZ Tauria. ZAZ - kahe silindriline sapakas viie käiguga. Gaasipedaalil oli 2 asendit - põhjas või siis mitte. Noorel poisil veri vemmeldas ja 1,1 liitrine mootor oli ilmselgelt lahja.
Uuele, ainult 40000 km sõitnud Zaporožetsile see ilmselgelt ei meeldinud - auto käis remondis kord nädalas. Ükskord aga juhtus nii...
Raha oli parasjagu otsa saanud ja load kadunud (tookord pidid need kaasas olema, muidu olidki juriidiliselt lubadeta juht). Mul oli 2000 krooni maksev uus jalgratas, mille panin pagasnikusse (huvitav, et see sapakasse mahtus) ja sõitsin Lilleoru suunas - küll keegi ikka tahab.
Tee ääres hääletas noor tüüp ja peatusin: "Load on sul?" , "On", "Hüppa peale!"
Tüübil oli vaja saada Viljandisse ja lubas sõidule peale maksta. Üsna kergekäeliselt ütlesin et miks ka mitte. Roolis olles aga võttis tüüp Martini taolist alkohoolset jooki ja asi kiskus kiiva. Olime juba Lilleorust kaugel-kaugel. Mitu korda haarasin roolist, sest asi oli ohtlik. Mingi ime läbi jõudsime Viljandisse.... Viljandi Statoilist startides jäi julge manööver silma politseile, kes meid peatas.
Vahele jäi nii tema, kes oli võtnud, kui mina, kes oli andnud juhtimise joobes isikule.
Politsei sõidutas siis meid minu autoga jaoskonda.
Miskipärast juhtus nii, et meid mõlemaid pandi ilma otsese konfliktita trellide taha.
"Ära muretse, kõik saab korda!" lausus minu uus "sõber". Korda läks nii palju, et istusime seal terve öö ja hiljem sain oma vastutustundetu teo eest 1400 raha trahvi (ise roolis olles oleksin 800 saanud).
No ja siis lasti meid vabaks. Auto saime kätte, sest hommikul oli tüüp kaine, aga sattusin seltskonda kus olid lõbusad joodikud. Keegi neist arvas teadvat, kuidas jalgratas autoks vahetada. Kordasin sama viga - usaldasin rooli joobes isikule. Miks? Seda küsisin ma ka endalt. Sest auto libises mööda jääd kindlakäeliselt telliskivi seina suunas. Ja seal ta siis oli, minu varandus, tilkuva radiaatoriga sapakas. See on nüüd see lugu mida ma ka tagantjärgi teisiti ei oska selgitada, kui et "eriti pikad juhtmed" usaldades usaldamatut. Viga oli ka see, et kahtlases seltskonnas viibides meelitati mult välja veel paar krooni ja avastasin mõne aja pärast, et puudus ka jalgratas... Jõudis kohale - see polnud toetav keskkond. Autos oli veel mõned liitrid kütust. Ökonoomne ZAZ vedas mind Viljandi ristile, kus kurvalt hääletasin. Mind võttis köie (õigemini pika püksirihma otsa) sõbralik mees, kes viis mu tanklasse ja pani enda raha eest 10 liitrit bensiini. Tal oli lihtsalt hea meel mind aidata vastuteenet ootamata. Sel hetkel olin korraks päris õnnelik headuse eest, mis siin maailmas leidus. Üllatunud muidugi ka.
Lugu tundus kokkuvõttes nii piinlik, et viisin auto remonti ja järgmise palga panin hakkama asjast kellegile rääkimata. Oma noorusaastatel libastusin mõneks ajaks palgatööle. Kuna auto oli niikuinii tihti remondis ei tundunud tema ajutine äraolek kellegile imelik. Nädala pärast leidsin kusagilt maja eest ka kadunud juhiloa.
Hiljem imestasid vanemad, et millegipärast ei kuluta ma peaaegu üldse raha - elasin siis nende juures.
Üldiselt ei julgenud ma seda lugu isegi endale lahti seletada ja lõpuni tunnistada, sest tundusin ebareaalselt usaldav valimata, keda usaldan. Mis juhtus, et ühel karskel noorhärral kaine mõtlemine välja lülitus? Kas see olin ikka päriselt mina, kes nii tegi? Vitsa olen saanud hiljemgi, sest õppetunnid otsivad meid üles ühel või teisel moel. Liigne usaldamine on olnud nõrkuseks - kuidas siis ikkagi jääda heaks?