3.11.Üks Pehmo-lugu

Kuna igapäeva statistikat on niikuinii igav kirjutada ja lugeda, sest teen niikuinii maksimumi.
Olen vahel tubli, vahel närvis, argiasjade laineharjal...
aga kunagi olid teised ajad.
Kunagi oli Horre see, kes võis pimesi ära armuda ja pea ees tulle joosta.
Kunagi, alles peale 20-ndat eluaastat armus poiss klassikaliselt ja tingimusteta ühese tüdrukusse.
Kolmandas isikus on hea rääkida, sest tundub et polegi ju "mina".
Loomulikult oli kõik väga pimestav. Ja mis seal salata, eks olin seetõttu ka veits pehmo.
Suur osa otsuseid meie elus on tehtud siis, kui ratsionaalsus on tagaplaanil või magab sügavalt.
Mõnikord läheb hästi, aga tihti teeme ka palju vigu.
Suures abivalmiduses aitasin Armastuse Objekti reisilaevale tööle, kus sel ajal palgatööd tegin.
Jah, ta oli minu reaalsuse A ja O !
Olin igati hea - laenasin autot ja ei analüüsinud eriti oma tegusid.
Laevapere muutus mõne aja pärast murelikuks ja ütles, et vaadaku ette mida teen, keda kummardan!
Loomulikult ei kuulanud ma kedagi. Siis ühel hetkel hakkas toimuma märgatav jahenemine.
Kusjuures olin jätkuvalt hea edasi, hoolimata tekkinud pingest laenasin autot, aga mõistmatus ja kurbus valdas hinge. Siiski, sõbrad olid mul ka. Kuna ma kangekaelselt keeldusin reaalsust tunnistamast ütles sõber Ivar: "Tead, kui sa muidu ei usu, siis roni auto pagasnikusse ja vaata, mis juhtuma hakkab!"
Sõitsin autoga sadamasse ja jäin ootele (pagasnikusse), kuni ta lõunapausi ajaks maale tuleb.
Väikesesse Honda Aerodacki pagasnikusse mahtusin ilusti
ja olin veel nii huvitav, et võtsin kaasa kassettmaki.
Ja ta tuligi... koos poisiga. Istusid autosse, kuulasid mussi ja sõitsid siia-sinna, traali-vaali...
Lõpuks jõudsime Õismäele - Polikliinikusse.
Tagasi tulles tšikk nuttis ja poiss lohutas teda. Mingi haiguse olid nad down-loadinud, ja see puudutas paraku ka mind. Mitte küll sel hetkel nii palju, et pagasnikust välja oleks hüpanud, aga olin jätkuvalt tähelepanelik. Tüdruk sõitis sadama suunas hoopis jõulisemalt, kui oli tulnud. Kaheliitrine väike sportauto pingutas muskleid ja oli juba sadama ligidal.
Ja siis äkki - Pronksi ja Narva maantee nurgal sõitis minu pisike Honda tiivaga sisse veoautole.
Olin kahevahel, kas tulla välja või mitte. Hoidsin käes telefoni, mis tudises mitme-sentimeetrise amplituudiga. Kuna veoautoga ei juhtunud suurt midagi, leppisid nad kuidagi kokku ja sõitsid omal jõul sadamasse: "Pargime nii, nagu keegi oleks sisse sõitnud!"
Pagasnik ei avanenud kogu sõidu vältel, küll aga avanesid mu silmad.
Ronisin välja alles siis, kui nad olid lahkunud ja liikusin laeva suunas. Mind polnud meeskonnas, aga dokumenti ei küsitud ja pääsesin sisse - "Ma tean kõike ja mul on tõestus ka selle kohta!" näitasin neile tolleaegset tehnikasaavutust - magnetribaga helikassetti.
Adrenaliini ja viha segunes väikese rüselusega, kus meessoost meeskonnaliikmed tegid üksteisele haiget. Lugu oleks sellega lõppenud. Aga üks pisiasi veel  - auto võtsin ta käest ära küll hiljem. Müüsin talle ka oma teleri, selle eest raha saamata ja remontisin ise ära ka auto.
Hiiu haigla kontrolli aga läbisin puhtalt!
Tean, et teine peategelane komistab ka selle loo otsa. Vähemasti nimed jätsin enda teada:)

Tänase päeva juurde tagasi tulles raiskasin tunnikese aega loo meenutamiseks.
Võibolla ei peaks neid lugusid kirjutama?
Anti - kuidas sulle tundub? Võiks midagi asjalikumat teha?
Ega polegi vahet kas oled rikas vähem või rohkem. Teed palju või vähe tööd - peaasi, et õnn on sinuga!