Umbrohi ei hävine

„Horre, kas tead et Maanteamet on sinu tõttu teinud süsteemis muutusi ja lisainvesteeringuid viiekohalise summa ulatuses!” ütles sõber, kes on infosüsteemide juht.

Olin toiminud skeemi järgi – auto vastutajaks sotsiaalselt kindlustamata isik, kes trahve ei maksa – trahviregister aegub ja kirjutatakse „korstnasse”. Auto omanikule ei saa trahve väänata, sest liisingufirmad tõuseksid tagajalgadele, vastutajale saab küll. Sarnane isik olin ka ise, sest Maksuamet oli konto sulgenud ammu aastaid tagasi. Isiklikul pangakontol oli märgitud miinus 246000, ela kuidas tahad! Vahel tundub, et elu soosib kaabakaid jätkama kaabakatena. Kui tahtsin, sõitsin kiiruskaamerasse. Kui tahtsin, parkisin igal pool tasuta. Korraks tegin isegi domeeni: vastutaja.ee, et pakkuda riigi eest "katust", kuid loobusin riigi nöörimise ideest. Kohtutäitur on ka inimene:)
Kirjutasin endast elu esimese laulu "Aferist, põhjakukkunud ärimees" ja Tom Valsberg laskis oma kontserdil seda esitada, kui olime sõbrad.

Suurima rikkujana toodi meedias välja paari tuhande eurosed numbrid, aga minu astronoomilisi trahvinumbreid igaks juhuks ei ole kajastatud. Hakkavad ju veel mõtlema kuidas on see võimalik ja süsteemil jookseb juhe kokku. Minu registrile võis julgelt nulli lõppi kirjutada. Tänaseks on suur osa trahvidest juba aegunud…

Politsei luuras meid juba mõned päevad, sest transiitnumbri kuupäev oli lõppenud (seesama Volvo, millega Poolast põgenesin). Napilt sai ta meid kätte Toompeal, sest sõber ei jõudnud nii kiiresti autost välja kui mina. Politsei kokkuvõte: „Numbrimärgid lähevad jaoskonda kuni menetlusotsusele järgi tulete. Auto ei tohi iseseisvalt liikuda enne registreerimist!”

Meie: „Aga kuidas me siin Vanalinnas pargime niikaua, kui auto liikuda ei tohi? Absurd!”

- „Parkige niikaua ilma numbriteta!”

– Ilma numbriteta! Ahhaaa…

Oli rahulik argipäeva hommik, jõudsin teha isegi hommikuse meditatsiooni ja liikusin rahus linna, eemaldasin rutiinselt numbrimärgid (Euroopa kallimas parkimisalas, Tallinna Vanalinnas) ja avasin poeust. Minu suunas jooksis eesmärgikindlalt Delfi uudiste kommentaator ja ründas küsimusega: „Kuidas te seda kommenteerite, mida praegu just tegite?”

„Aga kuidas te seda kommenteerite, mida MUPO teeb siin parkimisala keskel? Pumpab alusetult inimestelt raha kasutades ära nende teadmatust!?” Tunnistasin ennast rahulikult kaabakaks, aga minu üllatuseks olid uudistele järgnenud kommentaarid valdavalt positiivsed. Samuti ilmusid mõne kuu pärast uudistes mainitud parkimisalale sinised jooned, mida varem polnud ja MUPO ei sigatsenud enam. Veel huvitavam – nad olid sõbralikud ja MUPO ülemus käis ikka mõnda aega küsimas, kuidas mul läheb. Inimesed, kes tunnistavad sotsiaalset ülemvõimu, muutuvad aupaklikuks. Olin süsteemiväliselt sõltumatu. MUPO smuutit aga (Mustikas+POhl) käisid rüüpamas ainult linnakodanikud.

8.mail 2015 ilmunud uudiste järelkajas tunnistas politsei avalikult, et parkida võib tõepoolest ka ilma numbriteta parkimiseks lubatud kohal, küll aga ei või sõita.

Seadustes on auke, kuid kasutan neid vaid siis, kui see ei põhjusta inimestes kannatusi.

Süsteemi suhtes… on olnud korravalvuritega vaidlusi: „Näidake mulle seda kohta liikluseeskirjas, kus ei või parkida ilma numbriteta!” Õigete argumentidega surud nurka iga ennasttäis ametniku. Enesekindlus maksab ka. Ja umbrohi ei hävine:)

Ja ajaloo kirjutavad võitjad.

Siiski – enamik eelistab numbrid külge jätta – mugavus, hirmud jne.

Ainus, kes mind distsiplineeris numbreid külge jätma, oli majahaldur:

„Tee ära see Vanalinna parkimisluba, sul on ju sissekirjutus!”