1.11."Kuidas saada heaks"

Justnimelt - selline on meie viimase lasteetenduse põhiküsimus.
Kõikide kihutamiste, põgememiste ja muude eksistentsiaalsete teemade kõrval mängime lastele sellist lugu... siinkohal tänud Eesti politseile, kes kuu aja eest jättis mul load alles, kui 150-ga vahele jäin - kiirustasin etendusele: Kuidas saada heaks?
Kui ei oleks enam lube, siis ju lastel jääks nägemata... nad said aru, kuigi seljataga oli patte hulgem.
Võibolla me kõik olemegi juba piisavalt head?
Võibolla on eikuskilt tulev rahutus see, mis kisub meid algsest headusest välja?
Jätkuvalt ajan kolme asja. Ilmselt oleksin kõige parem siis, kui ajaksin ühte.
Hommikuks 5 tundi maganud, olin siiski piisavalt "kohal" ja keskendusin ainult tänastele etendustele.
Siinkohal lugu eelmisest sajandist, kuidas jääda heaks...
või siis "mõistus, tule koju".
20 aasta eest ostsin oma esimese auto, ZAZ Tauria. ZAZ - kahe silindriline sapakas viie käiguga. Gaasipedaalil oli 2 asendit - põhjas või siis mitte. Noorel poisil veri vemmeldas ja 1,1 liitrine mootor oli ilmselgelt lahja.
Uuele, ainult 40000 km sõitnud Zaporožetsile see ilmselgelt ei meeldinud - auto käis remondis kord nädalas. Ükskord aga juhtus nii...
Raha oli parasjagu otsa saanud ja load kadunud (tookord pidid need kaasas olema, muidu olidki juriidiliselt lubadeta juht). Mul oli 2000 krooni maksev uus jalgratas, mille panin pagasnikusse (huvitav, et see sapakasse mahtus) ja sõitsin Lilleoru suunas - küll keegi ikka tahab.
Tee ääres hääletas noor tüüp ja peatusin: "Load on sul?" , "On", "Hüppa peale!"
Tüübil oli vaja saada Viljandisse ja lubas sõidule peale maksta. Üsna kergekäeliselt ütlesin et miks ka mitte. Roolis olles aga võttis tüüp Martini taolist alkohoolset jooki ja asi kiskus kiiva. Olime juba Lilleorust kaugel-kaugel. Mitu korda haarasin roolist, sest asi oli ohtlik. Mingi ime läbi jõudsime Viljandisse.... Viljandi Statoilist startides jäi julge manööver silma politseile, kes meid peatas.
Vahele jäi nii tema, kes oli võtnud, kui mina, kes oli andnud juhtimise joobes isikule.
Politsei sõidutas siis meid minu autoga jaoskonda.
Miskipärast juhtus nii, et meid mõlemaid pandi ilma otsese konfliktita trellide taha.
"Ära muretse, kõik saab korda!" lausus minu uus "sõber". Korda läks nii palju, et istusime seal terve öö ja hiljem sain oma vastutustundetu teo eest 1400 raha trahvi (ise roolis olles oleksin 800 saanud).
No ja siis lasti meid vabaks. Auto saime kätte, sest hommikul oli tüüp kaine, aga sattusin seltskonda kus olid lõbusad joodikud. Keegi neist arvas teadvat, kuidas jalgratas autoks vahetada. Kordasin sama viga - usaldasin rooli joobes isikule. Miks? Seda küsisin ma ka endalt. Sest auto libises mööda jääd kindlakäeliselt telliskivi seina suunas. Ja seal ta siis oli, minu varandus, tilkuva radiaatoriga sapakas. See on nüüd see lugu mida ma ka tagantjärgi teisiti ei oska selgitada, kui et "eriti pikad juhtmed" usaldades usaldamatut. Viga oli ka see, et kahtlases seltskonnas viibides meelitati mult välja veel paar krooni ja avastasin mõne aja pärast, et puudus ka jalgratas... Jõudis kohale - see polnud toetav keskkond. Autos oli veel mõned liitrid kütust. Ökonoomne ZAZ vedas mind Viljandi ristile, kus kurvalt hääletasin. Mind võttis köie (õigemini pika püksirihma otsa) sõbralik mees, kes viis mu tanklasse ja pani enda raha eest 10 liitrit bensiini. Tal oli lihtsalt hea meel mind aidata vastuteenet ootamata. Sel hetkel olin korraks päris õnnelik headuse eest, mis siin maailmas leidus. Üllatunud muidugi ka.
Lugu tundus kokkuvõttes nii piinlik, et viisin auto remonti ja järgmise palga panin hakkama asjast kellegile rääkimata. Oma noorusaastatel libastusin mõneks ajaks palgatööle. Kuna auto oli niikuinii tihti remondis ei tundunud tema ajutine äraolek kellegile imelik. Nädala pärast leidsin kusagilt maja eest ka kadunud juhiloa.
Hiljem imestasid vanemad, et millegipärast ei kuluta ma peaaegu üldse raha - elasin siis nende juures.
Üldiselt ei julgenud ma seda lugu isegi endale lahti seletada ja lõpuni tunnistada, sest tundusin ebareaalselt usaldav valimata, keda usaldan. Mis juhtus, et ühel karskel noorhärral kaine mõtlemine välja lülitus? Kas see olin ikka päriselt mina, kes nii tegi? Vitsa olen saanud hiljemgi, sest õppetunnid otsivad meid üles ühel või teisel moel. Liigne usaldamine on olnud nõrkuseks - kuidas siis ikkagi jääda heaks?