4.11 Jõuluvana seiklused

Teate sõbrad! Kõlab kiidulauluna, aga olen elu jooksul nii piisavalt pingutanud, et ühel hetkel lihtsalt hakkab hästi minema. Isegi kui külluse taotluse taga on pisut puuduse ja piiratuse hirmu, tundub edu vältimatu reaalsusena. Proovige teadvustada- Edu on vältimatu! Õnne eest ei ole pääsu!
Kui oled millegi nimel piisavalt vaeva näinud, otsib saatus su maa alt üles...
Ajad oma asja, mis sind puudutab või seest põletab - ja lõikad vaheda mõistuse noaga, millel on tunnete jõud taga. See šokolaadide ja superfoodide asi krutib järjest...
Tänasest on saanud eile. Homme on juba täna - taimetoidumess, aga see on killuke suurest tervikust. Tundub, et mind neelab maailm. Kaugused kutsuvad ja pean erinevates riikides loenguid lihtsatest, aga olulistest asjadest. Varem või hiljem tuleb valida üks tee, millel astud ja mis sind kannab.
Vähem tähtsad asjad jäävad seljataha. Isegi kui pakuvad küllust ja toetavad sind hetkel. Üks minu ametitest, mille varem või hiljem maha panen, on ilmselt Jõuluvana. Mõned ütlevad, et olengi "Päris Jõuluvana". Aga jõulutaat tuleb mul lihtsalt kogemata hästi välja. Sest lisaks moonutamata jõuluvana häälele toetab mind vahel kitarr, mida teistel habemega tüüpidel tavaliselt kaasas pole. Lasteteatri põhi aitab hästi kaasa, sest laulukesed tulevad ju sealt.
On aga olnud olukordi, kus ka päkapikud punastavad...
See oli üle kümne aasta tagasi, kui ilma kostüümita (siiski riides) jõulutaat nägi Stockmannis kohutavalt ilusat tütarlast jalutamas, koos emaga. Üliharva on seda juhtunud, et sellises seltskonnas vestluse üles tõmban (kokku 2x siiani). Ema suhtles minuga rohkem, sest sellised lükked on üllatavad. Hiljem kostüümis mööda linna ringi tuiates tuli huvitav mõte. Numbrit ega midagi ei olnud, aga otsustasin kingituse viia, sest teadsin, kus ta õppis. Jõulutaat sõitis soliidse autoga kooli ette ja läks uhkesse koolimajja - Jõulutaat alati ju teretulnud. Küsisin, kus siis erilise nimega tütarlast leida, talle on väike üllatus. Ja polnudki ületamatu! Seal ta oligi. Taat (müügimees) oli siiski pisut kohmetu. Võttis ennast kokku, ületas kujuteldava hirmu ja ütles, et on vaja midagi olulist üle anda, Taadi poolt. Kingituseks olid teatripiletid. Võimalik, et ületasin mingid tavapärased piirid, aga ... piirid siiski jäid. Signaali teatrit külastada vastu ei tulnud.
Nii need päkapikud välja surevad, aga võibolla ei sure ka:)

Pildil on Jõuluvana külas naabritüdruku juures.
Igal juhul jõulupreemiad tulid seekord muudest allikatest.
Ole sa jõuluvana või päkapikk, müügimees või näitleja - igal sammul toimub teadlik või alateadlik müük. Veel meisterlikum, kui astud sammu tagasi ja sinu vastu hakatakse ise huvi tundma.
Aga kõige parem, nagu sõber Kristjan ütles, lihtsalt olla nagu oled, ilma pingutatud seisundita...
Nii lihtsaid tõdesid meie näljane mõistus ei suuda vastu võtta:) küll aga meie olemise pärisosa.
Ometi jätkab elu püüdlust nagu taimed, mis kasvavad ülespoole.
Kes teab, kus on tasakaal saavutamise, konkureerimise ja lihtsalt olemise vahel?