6.11 "Mõttetu" pühapäev

Pühapäevane töötamine on saanud reegliks.
Sain täna Soome distribuutorilt kirja, et huvi on ja näidised toredad. Ja tuunin siin retsepti.
Pühapäev on hea päev, kus saab rahulikult keskenduda ja segamatult töötada.
Pidev mugavustsoonist väljasolek tundub omamoodi mugavusena.
Mis ma seal kodus passin, trenn tehtud ja poodi!
Päevarutiin- trenn - ladu - pood - meilid/kõned/kliendid - ületunnid/koolitus - parimal juhul meditatsioon päeva lõpus või vahel ja hakkab uus ring. Mis võiks veel vahele mahtuda? Isiklik elu -  see kõik ongi ju isiklikult ette võetud elu. Ise valisin. Keegi ei sundinud kuidagi teisiti.
Ja kui teed seda, mis meeldib, ei väsi ära ka. Kui paljud teevad elus neid asju, mis tunduvad "sundvalikutena"? Kui efektiivsed me sel juhul tundume? Kui madala lati me endale seame?
Kas ma eksin kui ütlen, et 90% meist on jäänud lihtsalt rahule halli keskpärasusega?

Eile küsis poes Ariadna, mis on elu mõte. Väga huvitav küsimus!:)
Mõte ei anna meile elu. aga elust võivad tekkida mõtted.
Järelikult on elu suurem, kui mõte! Eluga puhud mõttele jõu ja surfad nagu tahad. Joonistad mõttemustrid ekraanile nimega elu.
Mul ei ole vastust. Elu on lihtsalt elus.
Või küsimusele - kes ma olen - pole ka vastust.
Kas olemasolu saab piirata mõttega?  Mõte on tore, aga ükski mõte ei ole piisavalt iseseisev, et olla päris asi.
Ainult elu on, mõte puudub. Puhas mõttetus! Ja kõik muudkui mõtlevad - vaadake tänaval inimesi -
ebareaalne! Aga see on reaalsus, mõte argipäevast. Palju mõtteid, vähe selgust, vähe helgust!
Ja teine äärmus...
Mul oli kunagi mõte teenida hunnik pappi, ületada seniseid piire - päris hull koorem! Ja kui nii suur mõte kraavi sõidab...
Hakkasin ärimeheks, toimetan ja higistan - Igal ühel oma mõttekivikesed tassida. Mõte tellis vahepeal võimsa õhulossi koos õukonnaga:) Mõte loob välist reaalsust, ehitab võimsaid õhulosse ja annab meile aseaine "iseendaks olemisest". Iseendaks (mitte)olemise eest maksame vahel suurt lõivu kinkides enda vabaduse.
Maksan võlad ja olen vaba, mõnusalt mõttetu. Ja mis edasi?  Ei pea võtma kõiki kivisid vastu, mida ühiskond pakub. Viska vanaraud minema! Võibolla on sul oma kalliskivid? Võibolla oleme kõik Buddhad:)
Buddha oli üks Mõttetumaid mehi üldse - kui ta nägigi endas buddha, oli see vaid tühipaljas mõte, mis eristab meid kõiksusest. "Kill the buddha if You see him":)
 Buddha võib tunduda nii mõttetuna, et mõtetest täidetuna ei tunne sa teda ära, kui ta sinu ees seisab.
 Ta ei vehi kätega ja ei hüüa "olen siin!" Õndsus ei hüüa tulles. Ei ole võimast ilutulestikku ja uhket abielu Õnne endaga. Aga kogemata võivad juhtuda asjad... kogemata ja pool-ükskõikselt meelitad ta ligi ja nagu healoomuline kasvaja on ta sind alla neelanud. Kop-kop, aga tagasi ei saa, sest vahepeal oled endaks saanud.
Ja kus on need segavad mõtted, mis olemuselt tühjad?
Vanast harjumusest hiilivad nad ikkagi ligi, ja kui neid piisavalt usud ja tõsiselt võtad, saad oma "identiteedi" tagasi.
Ühiskond annab meile rollid - ise võtame, paneme kostüüme selga ja unustame enda. Keegi mängib politseid, kes paneb sinise vormi selga ja keegi paneb halli. Aga kõike ei pea vastu võtma!
Esimene asi on esitada endale küsimus...
Sinu näiline mina saab vastu pärisosa kriimustada ja käivitub revolutsiooniline protsess.
Kumb on tugevam, kumb on püsivam? Kes sa päriselt oled?
Oluline on mitte näha siin loos suurt mõttekonstruktsiooni, vaid leida üles see tunne, mis jääb ridade vahele. Mis jääb pilvede vahele? Taevas:)
Armunud inimesed näevad taevast, soe tuul on mõtted ära puhunud... olgem mõttetud!
Lennake pilvedest kõrgemal, meil kõigil on tiivad! Kes ütles et pole? Kes kärpis teie tiibu? Oli see mõte, mis lendu piiras? Kas kukkusid kivina alla ja unustasid?
Võibolla on varsti kõik lood räägitud.
Võibolla on lood räägitud sellepärast, et mõte ammendab ennast ja järele jääb rahu.
Võibolla ei ole homme postigi mida lugeda. Tuleb siis, kui tuleb.
Siis kui on vältimatu vajadus tulla. Nagu sina tulid, ja mina - vääramatu jõuga, sest teisiti ei saanud
Ilma mõtte pidurita:)