8.11 Stressiostud

2008 sain Bulgaariast kätte viimased korterite broneerimise rahad, siiski juba kahjumiga, aga sõitsin otse Saksamaale - autot ostma.
Tol ajal nimetasin seda stressiostuks, 69000 euri padja all, magasin Nürnbergis kusagil suvaliste eestlaste juures, keda tänaval kohtasin. Pidi suur stress olema. Ja oleksingi peaaegu broneeringu rahadest ilma jäänud tõesti... seevastu naabrimees Eestist meelitas mu maid ostma - "Mis sa nende korteritega jamad, tule investeerime maasse!" Seal lamab 110000, mida kunagi kätte ei saa. Ma ei tea, kui palju ta võitis, aga käin tema perele igal aastal Jõuluvana mängimas. Võiksin seda teha 1100 aastat, et kaotus tasa teenida.
See selleks - 69 tuhande eest oli autot küll. Sõitsin sellega Lux-Eesti suvepäevadele ja edvistasin Lõuna-Eesti kurvide vahel. Suvalisel müügimehel siis selline auto...  tolmuimejate müüja, kõik te ju teate neid 1500-seid tolmareid?
Kevadel tuli minu juurde müügimees Roland ja tegi keskpärase müügidemo. Masinast suurem vaimustus oli tema töö vastu - "Kui palju müügimees teenib?" - "Olenevalt 20000-60000, sõltub kuust." Rolandi paremad kuud jäid ilmselt alumisele piirile, aga müügimehed suurustavad alati. "Ostan aparaadi küll, aga kas saaksid anda mulle osakonna juhataja numbri?"
Tavaliselt "praetakse" katsealuseid, aga mind võeti tööle esimese intervjuuga.
Esimesel tööpäeval müüsin aparaadi. Olin nende suur lootus. Järgmised kolm nädalat aga olid katsumused. Nädal ja müük, nädal ja müük... ja ei olnud suur see müügiprotsent. Müügimehe amet võib olla raskeim, aga ta võib anda sulle ka tiivad. Siis äkki juhtus midagi imelikku - neljandal nädalal 7 müüki! Olin uustulnukatest parim. Peale teist kuud aga teatasin,
et suvevaheaeg oli tore, aga nüüd ootavad mind lasteetendused (mis on päästnud nii mõnegi äri).
Sõitsin uhke kabrioletiga ja etendusi tegime sellega ka. Tüdrukud naeratasid kelmikamalt, kui varem. Sain aru, et "ülikonna" järgi hinnatakse rohkem kui arvasin. Kas tõesti on see maailm nii lihtsalt üles ehitatud? Sügisel aga toimus huvitav pööre... mõistus tuli koju.
Juba Luxi perioodil kirusid müügimehed, et küsitakse siin ja seal, miks teil veefiltreid ei ole.
Olin tol ajal juba tervisefriik ja kraani all oli udupeen veepuhastusaparaat. Ühel hetkel ühendas mul ajus ära...
Helistasin tolleaegsele müügijuhile ja kutsusin ta külla. Ta oli just Luxist lahkunud, kuigi sai kõrgema positsiooni. "Kas sa tead Maarius, miks ma su külla kutsusin?" Maarius oli terav pliiats, naeratas ja koputas eraldiseisvale puhta vee kraanile. Otsustasin maha müüa luksusauto. (järgneb)