Kaabaka lapsepõlv

Mul olid ema, isa, unistuste maakodu, meri ja ilusaim rand Muhu saarel, 

mida rahvas sel ajal ei teadnud.

Aga kust algavad elumustrid? – ikka lapsepõlvest.
Või tundub et eelmiste elude ähmane vari suunab meid?:)

Olin siis viiene, kui sain Ereliukase nimelise jalgratta.

Kord juhtusin ratta peale vihastama ja virutasin suure kisaga vastu maad – kaugelt hoovi teisest otsast märkas seda papa Kaarel. Millegipärast sai ta sama vihaseks. Minu viha asendus hirmuga – hüppasin ratta selga ja sõitsin mööda kruusateed väravast välja. Mäletan, et pingutasin kõigest jõust, sest paps spurtis järele. Papsil sai võhm enne otsa. Põgene vaba laps!

Kui ta oleks see hetk mind kätte saanud ja raamidesse surunud, oleksin täna tõenäoliselt: kurvem vihasem, arglikum, allasurutum, raamides… kompleksidega iseenda vang.

Võibolla oleksin kunagi hakanud politseinikuks:) iseeneset ei tähenda see, et nad kõik oma võimu kuritarvitaksid.

Napilt eest ära saanud, sõitsin mere äärde. Vanaisa ehitatud maja kõrval oli kuur, kuhu ennast peitsin. Papaa sõitis otsima 125cm3 „Minsk” mootorrattaga, aga mootorratta hääl mind välja ei meelitanud. Viha oli asendunud murega, et kus on poiss? Juba otsisid ka teised. Nad otsisid mind kaua – ja ei leidnud kusagilt… kui mul lõpuks igav hakkas, tulin välja.

„Lõpuks ometi! Kus sa olid?” Keegi ei pahandanud.

Olin tundlik igasuguse füüsilise karistuse suhtes ja kui seda juhtus, tekkis allasurutud viha.

Isegi kui mõistusega sain aru, siis emotsionaalselt olin hullumas.

Suure vennaga kaklemine oli teine asi - mis ei tapa, tegi tugevamaks.

Karmid kaklused ei riivanud psüühikat niivõrd, kui isa püksirihm.

Väidetavalt muutus iseloom leebemaks, kui puutusin kokku puuetega lastega -

Enda arust ma nii nõrk polnud, aga füüsilise mahajäämuse tõttu viibisin igal suvel mõne kuu Haapsalu Sanatooriumis. 

Ilus koht tundus ikkagi kinnipidamisasutusena, sest isegi õue minekuks pidi luba küsima.

Ilmselt seepärast kutsuvad mind ka kaugused, et sealt ära soovisin.
Põgenemine, põgenemine...

Homme sõidan Rootsi messile, B2B. 

Parimal juhul teeme šokolaadirevolutsiooni ja minu patent vallutab maailma:)

Siinkohal küsimus - kuna töötan 7 päeva nädalas, on vaja teha B2B müüki - ja ise ei jõua kõike.

Kes tunneb ennast ära?