Vaenlane annab nõu...

Ilma ühiskonna toetuseta ei saaks me tassi teedki juua – ütles õpetaja Mooji.

Pidevates vastuoludes muutub elu raskemaks, kui ta tegelikult on.

Mõnikord ütlen endale, et ego tuleb ära unustada ja näha politseis ka inimest, ei pea alati nähvama– sest mõnikord istud ju nende autos, kui pole võimalust eest ära sõita:)

Üks päev astusin poodi ja parklas põrnitsesid kaks kahtlast noormeest – need küll siia ei tule.

Aga tulid! Ja no mida? „Maksu- ja Tolliamet, siin on töötõend!”

Nende eest ei põgene ju ka.

Olin just pigistanud sidrunist „viimase kopika”.

„Köhisin verd ja maksin teile alles 24000 euri, mis teil veel vaja?! Selleks pidime isegi maja mere ääres maha müüma” Näitlejana dramatiseerisin veidi üle ka ja mängisin kannatajat.

Ütlesin siis, et nad pole siia oodatud ja üle üldse – lamajat ei lööda.

Iga rakuga andsin mõista, et nad pole siia oodatud, kuid hoidsin ennast viisakana.

Sellest oli abi.

Nad otsisid maksuvaba tööjõudu, ja juhatuse liikme pojana olin ikkagi illegaal.

„Aga – sa võid töötada ka vabatahtlikuna, selleks peab ära registreerima – ja ei pea tingimata endale palka maksma!” - pange kõrva taha, väikeettevõtjad!

Ehk siis tasus hoida ennast tagasi. Poisid nägid, et siin ei voola piimajõed ja leidsid mulle sobiva laheduse. Vegan-kohvikus ei saagi piimajõed voolata:)

Aitäh Maksuamet! Kuigi teist on rohkem tüli, töötavad teil ka siiski inimesed!

Siiski, viimane nõue 24000 ei olnud ühiskonna (Maksuameti) poolt kuigi toetav.
Seitse aastat kestnud võitluses leidsid nad üles viimase nõrga koha ja andsin lõpuks alla.
Pika ninaga jäid kohtutäiturid - enamik nende nõudeid aeguvad varsti. Maksuameti poolt määratud pankrotihaldur arvutas koos lisanõuetega minu vastu 136000 eur-i (sada kolmkümmend kuus tuhat). Suur osa sellest olid parkimised ja kiiruskaamerad.
Kui ametnikud vihastavad, siis aegajalt käin riigi heaks lehti riisumas, kuid alla ei anna.
Nõuete alustamistasud ei aegu niipea, aga sedagi ei pea kinkima. Suletud pangakonto on märksa turvalisem, kui avatud konto, kuhu ametnikud iga kell ligi saavad.
Muideks on mul siiski enda nimeline (isiklik) pangakaart, kuid selleks peavad olema usaldusväärsed sõbrad või sugulased, kes oma nimelt sulle konto teevad. Ja usaldust ei tohi kuritarvitada.
Arvestades, et viimase kolme aastaga on tuulde läinud kokku 65000 ja äritegevus jätkub, räägib matemaatika, et liigun õiges suunas. Miinus 30000 võlausaldajate ees on ajutine.
Nagu ütles üks mu sõber - võin olla silmini sita sees, aga näen ikkagi taevast.
Tulen küll messilt tagasi purupaljana, kuid tuleviku suhtes lootusrikkalt.
Kui Eesti ametnikud mind edaspidi ära ei kägista, võin olla arvestatav tööandja ja eksportija.